Maasikamoos ja kodune Nutella

Moosi keetmine on meil üks perekondlik ettevõtmine. Maasikaid puhastavad kas lapsed ise või mina koos lastega. Teiste marjadega on ka nii, aga siis käib esimese etapina hoopis korjamine, punased sõstrad meil kasvavad aias ise ja tunduvalt suuremas koguses kui maasikad, mis nobedate näppude tõttu koguaeg otsa saavad. Nii et moosi jaoks maasikaid ma ostan, igasuvine Maasikatädi toob need meile koju.

Puhastamine ei ole keeruline, võtab lihtsalt aega ja jututeemasid meil leidub.

Keetmine ka ei ole keeruline, vahukulbiga vahu korjamine mulle meeldib. Lõhnad on ka head.

Purkitõstmine ja üleüldse purgi steriliseerimine mulle ei meeldi. Tegelikult vanasti polnud mul selle vastu midagi, aga kui ma ükskord üle mitme aasta kompotte tegin, mis imeilusad välja tulid – tikritest ja mustsõstardest ja mis seal kõik veel oli – siis need viskasid pärast ükshaaval kõik kaaned pealt. Ju ma siis ei puhastanud neid kaasi piisavalt… või maitea… igatahes peale seda kurtsin Mehele, et mulle nii ei meeldi ja nüüd ta aitabki mind. Iga Kord.

Mina valin purgid välja, tema paneb ahju, kaaned ka ning kui moos valmis keedetud, võtab ta mulle ükshaaval neid purke ahjust välja. Mina täidan purgid moosiga, tema keerab kinni ja annab siis mulle uue purgi lõikelaua peale moosipurgi kõrvale pliidile.

See meeskonnatöö mulle meeldib, muidu ma ilmselt ei teeks moosi, mitte üle paari purgi aastas. Võib-olla kunagi läheks steriliseerimise-nässumineku-hirm üle ka niisama? Mälu nõrgenemisele ei saa loota, koledad vussiminekud püsivad ikka kaua meeles, nagu ka tookord, kui ma viiele liitrile maasika toormoosile soola panin suhkru asemel. Nuuks. Siiani on meeles. 😦

Moosi meil ikka kulub, kuna peaaegu iga päev teen lastele hommikul putru. Suvel on vahel siiski ka selliseid hommikuid, kus pudru asemel süüakse maasikaid või röstleiba. Siis süüakse putru lõunaooteks. 🙂

Riisihelbeputru süüakse kaneeli ja suhkruga, kaerahelbe- ning mannaputru moosiga. Vahepeal oli erandiks veel maisimanna puder, seda söödi tordikaunistuste šokolaadipudiga. PisiPiiga beebiajastul ikka sõime seda, sest talle maitses see ilma šokolaaditagi, piisas, kui õunatükke vms sisse keeta.

Kui lapsed väiksed olid, siis ma mingeid moose keeta ei jaksanud. Heal juhul viisin marjad/õunad emale ja palusin, et ta keedaks meile, ülejäänud juhtudel tahtis ta nagunii oma keldrit tühjendada. Mahladega on ka nii, rabarbri- ja punasesõstramahla olemasolul me poemahla peaaegu kunagi ei osta. Aga kehvade õunamahla-aastatega on lapsed suurteks õunamahla-fännideks hakanud ja tahavad iga kord kohvikus õunamahla. “Iga kord” tähendab siis mitu korda aastas, kui me lastega kuskil väljas sööma satume, Läti reisil näiteks. 😀

Muidu meeldib mulle neid ägedaid segumoose teha, porgandi-rabarbri, tikri-vaarika ja pirni-kiivi ja muid selliseid, aga lapsed miskipärast umbusaldavad neid. Saan ise pannkoogi peale ära süüa ja pärast laua pealt ja alt moosikleepekaid koristada. 🙂

Aga kui õunamoosist šokolaadikreemi tegin, nn. kodu-Nutellat, siis seda olid nad küll kõik nõus sööma! Selleks oli vaja ühtlast õunamoosi, ilma suuremate tükkide-õunakoorteta, lisada tuli võid ja kakaod.

Panin seda joogipulbri kakaod, suhkruga varianti. Või tuleb sulatada pliidil, lisada kakao ja siis see segu moosiga kokku segades korraks läbi kuumutada. Kui võid ei pane, ei muutu külmkapis tahkemaks. Ega moos ju üldiselt kõvaks ei tõmbu külmikus, aga see või tegi kuidagi kreemisemaks ka asja. Mmmm.

* Või ja kakao kogused? Sõltuvalt moosi hulgast. Eriti hea, et pole vaja poodi joosta, sest vaja pole lisada ei pähkleid ega šokolaadi! Võid ja kakaod on meil küll alati, me oleme hirmsad võisööjad ja kakaod ma ostan sooduka ajal hulgi.

Vaarika ja tikrimoosiga pidavat ka samamoodi Nutellat teha saama, mina pole proovinud, aga Carmen Mikiver kunagi Mareti ajakirjas soovitas. Aga ega see kodune šokolaadikreem kaua ei säili, paari päevaga on külmkapist otsas, mis sellest, et hirmus magus asi. 🙂

Mis moose teie teete?

Kas saate suveks keldri tühjaks ka??

Sibulamatus, järjehoidjakaustik ja homse varna lükkunud kodutööd.

Veebruari lõpp läks nii kiireks, et sain isegi oma eelmises postituses mainitud kummuti  3 korda ära värvitud ja tuppa 🙂 Trepikojavärvimist sain alustada, aga seda peab veel jätkama, kuna selgus, et pisikese ruumi asemel peaks kogu trepikoja värvima, sest keegi (huvitav küll, kes!) on trepist alla tulles käsipuu puudumise tõttu seina katsunud. Pidevalt. Tapeeti sealt maha kakutud polnud, aga salakavalalt värvi vahetanud oli see sein sealt küll.  Siis muidugi vanast värvikogusest ei piisanud (mis ma ükskord valmistoonituna ostsin, sest keegi oli toonida lasknud ja siis välja ostmata jätnud), suuremat kogust ostma minnes aga selgus, et valisime uue värvi ka. Poes tundus täitsa kena, seinas aga paraku hoopis teistsugune. Nojah, mis seal ikka 🙂 Vähemalt värvida mulle meeldib.

Kahjuks otsustasid lapsed riburadapidi jälle haigeks jääda, seega on värviprojektide teostus ikkagi natuke nadi.

Seega minu plaanid märtsiks oleks

1. trepikoda ja tuulekoda värvida

2. Diivanikate ikkagi valmis õmmelda

3. Vähemalt 1 uks ära värvida (kummuti valget värvi jäi üle).

Raamatutest võiks Praktilise perenaise sarjast 2. raamat (üldpuhastus)  ja 3. raamatu (rahateema ja kokkuhoid) läbi lugeda, laenasin mõlemad raamatukogust, sest arvasin, et enamus teemat tuleb ehk tuttav ette või siis pole päris minu teema, seega on hea laenutada ja head juhised välja kirjutada. Lk 106 juba oligi 1 asi, mida ma ei teadnud peast! Nii et laenutus tasus ära, sest PET-koodid (milliseid plaste võib hiljem uuesti söögi/joogi ümber kasutada ja milliseid kindlasti mitte) tundusid huvitavad ja raamatud pole mul ajapuudusel üldsegi veel läbi. Raamatuväliselt ehk siis internetist saab neist plastikukoodidest aimu siit.

Mul on muidu üks suur kaustik, ilusa pildiga, kuhu ma üles kirjutan need ägedad asjad, mis internetis või mõnes raamatus (nt. ülalmainitud Perenaises) mulle vastu tulevad ja tunduvad meelespidamist väärt. Et ma arvutit päris iga päev ei kasuta, on hea, kui ideed on kuskil paberil kirjas ja neid saab aegajalt lehitseda ja praktiseerida. Alates siis letšoretseptist kuni naljakate asjadeni – Freezer friendly banana bread, Kadri empaatide leht , frou-frou stiilis seeliku tegemise õpetus (mis seisneb peamiselt selles, et paned otsingusse frou-frou skirt ja otsinguga leitavate piltide peale vaadates saad enam-vähem aru, kuidas need tehtud on: A-lõikeline alusseelik, mille külge on õmmeldud eraldi krousitud kihid), Katwise stiilis mantlid jne.

Mõte on selles, et vanasti panin palju asju arvutis bookmarkidesse, sest need olid niiii ägedad. Ja sellega asi piirdus… Ühel hetkel taipasin, et järjehoidja lisamise järel – isegi kui neid murdosa servaribal nähtavale jätta – ei vaata ma neid ägedaid asju enam kunagi, sest uusi ägedaid asju tuleb peale. Mõnikord lausa tahtsingi tagantjärgi vaadata mõnda lehte, aga siis oli näiteks internet need sealt mujale kolinud ja jälitada polnudki niisama lihtne. Nüüd ma siis kirjutan huvitavad asjad üles ja lisan oluliselt harvem neid endale lihtsalt järjehoidjatesse. Aga vähemalt on koht, kuhu saab katsetamise käigus juurde märkida, et piparmündikastme tegemisel peab järgmisel korral rohkem panema seda või vähem toda. Õnneks läheb mu mälu järjest paremaks.

Siis juhtus selline tore asi, et mul käis külas refleksoloog – üks armas tore naine, kellega koos me vanasti õppisime seda asja 🙂 Eriti toredaks tegi asja see, et lõpuks ometi tegi keegi   m u l l e  ka refleksot, muidu masseerin ainult ise oma varbaid, mitu korda aastas. Või kui mingi konkreetse asja jaoks vaja on. Aga kui keegi teine teeb, siis see on luksus! Äge. Hakkan ka nüüd rohkem tegema jälle.

Ja märtsiga on veel rohkem lilli näha kui need vabariigi aastapäeval ilmunud 3 õitsvat lumikellukest! Iga kevad olen lillejahti pidanud, kuna eelmised elanikud olid pea kõik lilled likvideerinud ja nüüd on igal aastal järjest rohkem kevadisi rõõmustajaid meil. See teeb tuju kohe heaks, kui sellele mõtlen! Vahepeal ma istutasin nii, et pärast ei ilmunud midagi nähtavale, mingis foorumis nimetati selliseid hüatsindiistutamisi matusetalitusteks (matad sibulad maha ja ei kohta neid enam kunagi). Loodan, et eelmisel aastal läks paremini ja ehk sel kevadel mõni neist istutatutest mäletab ehk, mida kevadel tegema peab 🙂

Lilledeni!!!