Arvasin eile õhtul, et täna oleks hea päev kodu kraamimiseks ja siis jalutamiseks.
Hommikul aga selgus, et oli hea päev internetis kolamiseks ja niisama olemiseks, sest vaatasin kalendrisse ja paistis, et homme on kaduneljapäev. Järelikult saab hoopis siis koristada. 🙂
Mees võttis suure peegli seinalt maha, järelikult on aeg seina värvimiseks, aga ta jättis oma tööarvuti ka mulle koju, nii et värvimine pole veel teoks saanud. Aga selle asemel jõudsin paari plaadipoodi sisse kärutada ja vannitoaplaate vaadata. Kõik olid väga ilusad, seega ei teinud ma muud kui hinnauuringut.
Õde käis korraks külas – järelikult oli aeg juuste värvimiseks. Huvitav, et kui juukseid värvida, siis keegi ikka märkab, aga kui juukseid lõigata – viimati lõikas õde mul vist mingi 10-12 cm lühemaks juukseid ja keegi ei märganud. Isegi peale tähelepanu sellele juhtimist. Ainult mina muretsesin, kas patsi ulatab veel panna…
Mõni laps läks trenni, mõni sõbra juurde, mõni lasteaeda, mõni jäi vankris magama, mõni sobrab telefonis kuni juuksevärvi reageerimiseni – täiuslik “teen-mis-tahan-päev”. Nii hea vaheldus, kui polegi midagi õppida! Pole ühtki arstiaega tänaseks, trennilapsed saavad ise trenni… mõnus elu.
Pean juuksed kuivaks raputama ja natuke sangpommiga mängima ja ongi aeg lasteaeda minna. Pikkade juustega tihemini kui kord kuus pead pesta oleks ikka tüütu, just kuivatamise pärast (kui lähed õhtul märja peaga magama, võib juhtuda, et ärkad hommikul ikka veel märja peaga) ja sellepärast ma seda tihemini kui 3-4 nädala tagant ei teegi. Sellepärast on juuksepesupäev ikkagi natuke eriline ka. Aga kuna ma eriti palju muusikat enam ei kuula – eelistan vaikust – siis see juuste muusika saatel kuivaks raputamine ka eriti ei tööta viimasel aastakümnel. Muusikat ma mõnikord ju kuulan – näiteks kui pesamuna sündi ootasin õhtuti, siis kahel korral kuulasin oma mp3-mängija läbi, aga ega ta mu uskumustega [hea on sünnitada hommikul peale hommikusööki, sest siis saab ennelõunaks lapsukesega kokku ja on aega rahulikult lõunat ka süüa] vastuollu ei läinud, öösel ei sündinud. Mulle lihtsalt kohutavalt meeldib magada ja ma eelistan öösiti ka magada, mitte sünnitada. Ja tookord õhtul muusikat kuulates oli hea muusikat kustutamiseks kasutada, et sünni-kinnisideed peast pühkida. Nagunii ootas lapsuke hoopis kuuseisu muutust, aga mina olin kannatamatu.
Tööle minnes ja töölt tulles saab ka muusikat kuulata, raadiost tantsumuusikat lausa, sest kuna ma seda muidu ikka kuulan. 10 minutiga tavaliselt hakkab raadio ennast ammendama ka, siis ongi paras hetk kohale jõuda kas siis kooli, poodi või koju. Kui pea on küsimustest ja/või murest paks, siis töötab muusika kustutamiseks paremini kui internet. Millega muidu veel ennast vaikusele ja rahule tagasi lülitada saab?
*Raamatutega, jaa, aga neid ei saa lugeda, kui toas jookseb parajasti suhtedraama “seda legolennukit ei tohtinud võtta, aga ma unustasin selle laua pealt ära panna” või “MINA lugesin seda raamatut, anna tagasi!!!” või “miks tema sai üle aja tahvlis olla!!”
* Vannis/dušiall käies – aga vann pole meil veel vannitoaehitusplaanidega seoses oma otstarvet täitnud.. Aga vanas korteris töötas see Vanima Lapse maharahustamiseks küll hästi. Vannivahuga ja puha.
* Jalutades – jaa, eriti hea seltskonnaga (üksi või erinevate pereliikmetega, käruga või poeseljakotiga näiteks).
* Jalgrattasõit – mmmmm. Ma olen iga killustikust puhastatud tänavalõigu üle tänulik.
* Lõuna-Eesti kurtmisliinile helistades. Ehk siis Minu Õde 🙂
* vanasti, kui ma trennis käisin, aitas see ka. Peab proovima.
*** toiduga, aga see on a)keerulisem, pärast peab suunduma eelmise punkti juurde, kui ärevussöömist teha ja b) edasijõudnutele – need on vist need inimesed, kellel on hämmastavalt hea ainevahetus ja kes nagunii trennis käivad iga nädal. Ma olen sellistest inimestest isegi kuulnud, see pole päris väljasurnud tõug.
Mida veel soovitaksite?? 🙂
Piparmynditee 