Tag Archives: laste ajakava seinale

Uued algused vanadele

Vahepeal on saabunud käesolev aasta ja vabu hetki pole eriti ette tulnudki. Või on asi olnud hoopis viimase jõulupeo korraldamises, koolitustes ja Paide ajakeskuses, ei tea.

Igatahes jõulud said mööda, kingitused on vist juba leidnud oma koha ja nädalavahetused olid kadunud. Nädalavahetused on üldiselt kõrges hinnas, sest siis saab puhata, aga seekord olid nädalavahetused väga hõivatud seoses jõulude ja uue aastaga, nii et tunne oli, et nädalavahetused jäid ära. Täna juba oli natuke nädalavahetust, sest toimus kauakorraldatud viimane eelmise aasta jõulupidu.

Inimesed ikka mõtlevad uue aasta saabumisel, et mis siis eelmine aasta tehtud sai ja kas läks ka hästi. Meie vaatame tavaliselt seda nimekirja, mis jaanuarides tavaliselt koostud on saanud – Plaanid koduga 2014/2015/2016. Ehk siis kolm erinevat paberit on, mõned asjad on ka plussmärgiga, aga mõned passivad juba 2017 aasta plaanide nimekirjas ka nagu veteranid. Eelmisel aastal alustatud veevärgistamise plaan näiteks.

Käisime suvel kohalikus veevärgis ja kurtsime, et vett ei tule kraanist eriti. Või siis tavaliselt natuke tuleb, aga hoidku selle eest, et keegi kusagil samaaegselt nõudis peseks, siis pole võimalik enam hambaid pesta. Või teatud hetkedel, kui pesumasin peseb. Mõnikord kasutab keegi ka tualetis vett või peseb näiteks värviseid pintsleid. Siis ei saa keegi teine vett. Veevärgimehed käisid meil ükskord kohal ka, vangutasid pead ja ütlesid, et majja sisse tulev toru on vist väikese näpu jämedune.

Veevärgis kohapeal selgus kummaline tõsiasi, et kuigi meie maja on juba eelmistest elanikest saati liitunud ja meil on kehtiv leping, ei tea keegi, kust siia vesi tuleb. tõenäoliselt mingite teste kruntide alt, aga kas paari maja kauguselt kuidagi risti või siis hoopis ühest väiksest kõrvaltänavast 5 maja eemalt, läbi viie erineva aia? Aga veevärgist öeldi, et me peaks ikkagi asja käsile võtma, sest kui kusagil tekib avarii, on vaja ju meil asi korda teha. Meil??? No jah, korda tegemine tähendab, et oleks vaja majast tänavani kraav kaevata ja siis natuke asfalti üles võtta ja siis sinna kanalisatsioonitorule lisaks veetoru ka panna. Hmmm, meetri jagu asfalti peate ka üles võtma ja tagasi panna laskma ja see läheb teil umbes 2000 euri maksma.

Me Mehega ehmusime selle peale natuke ära ja plaan järgmisest päevast oma vanni kasutama hakata jäi pisut soiku. Ja kuna veevärk lahkelt teavitas, et suvel ja sügisel pole nagunii kellelgi aega seda eriti teha, siis me väga ei kiirustanud ka. Aga karta on, et sel aastal tuleb veevärki edasi torkida ja küsida, miks meie peame vastutama viie krundi alla maetud veetoru avariiohu pärast, äkki nad saaks ise ikkagi välja uurida oma arhiivi kaevudes, kes kuhu mis torud pani. Ja kui peab ülejäänud kohad üles kaevama ja küüntega asfalti puruks kraapima, siis jätame selle suveks või sügiseks. Aga torkima vist peab, kuigi duši all saab ka käia. Saun on ka meil renoveerimisplaanis, aga kuna seal palju teha pole ja kiiret ka pole, siis võib see kuhugi aasta lõppu jääda. Aastanumbrit ei hakkaks täpsustama. 🙂

Mingeid plaane oli meil veel, kõiksugu korrastamine ja muu säärane igapäevane kõigepealt. Aga selles pole midagi erilist, sest seda me plaanime iga aasta ja tegelikult saabki iga aasta natuke tehtud. Legohuvilisi on meil juurde sirgunud, nii et jõudsime hankida ühe legotükkidele mõeldud karpide-sahtlitega süsteemi, sest Tööriistamarketis oli soodukas. Nende tükikeste sinna sisse sorteerimine võtab ilmselt natuke aega, sest tükid on lisaks erinevatele suurtele plastkarpidele kuidagi ka põrandale valgunud. Duplo legod elavad endiselt oma mänguasjade kummutis ja nende igaõhtune vaibalt ärakorjamine on Noorema Venna töö, sest nemad Väikse Piigaga ju iga päev ehitavadki.

Tööd said ka jälle ümber jaotatud, köögikoristamine läks pooleks, s.t. Vanem Vend hakkab Trennitüdrukult ametit õppima (minu abiga muidugi) ja 3 päeval nädala alguses vastutab köögi eest tema. Esik ja trepikoda on ka ära jaotatud, tingimusega “ema nõudmisel, aga vähemalt kord nädalas”. Köögiga paralleelselt jookseb söögituba – kui üks keskmistest lastest teeb kööki, koristab teine söögitoalauda-põrandat ja muudel päevadel vastupidi. Siis ei teki vast seda hetke, et köök on korras, aga söögitoalaual on üksildased ketšupiplekid magama jäänud ja varitsevad pooluniseid hommikupudrulisi…

Väiksemad lapsed käivad jälle rõõmuga lasteaias. Väike Piiga enam nii palju õmbluste peale ei kilju, aga sellegipoolest tuleb meil teda tihti hommikuti veenda, et need sukapüksid ONGI tema uued lemmikud. Siis ta ise elavneb ka kohe, kui ta kõigest sellest aru saab ja mõnikord ei koorigi ta siis 3 minuti pärast neidsamu sukapükse jalast ära, sest need ikkagi ei sobinud. Niidid ikkagi. See-eest on venima hakanud tema lasteaiast kojutoomine, kuna seal on riietumise venimine saavutanud uue taseme. Kui varem proovisin teha Kiirelt Koju meetodit, et ütlen ühte rühma, et see laps võiks seni riidesse panna, kui ma teises rühmas väiksema lapse riide saan ja talle järele tulen, siis nüüd see enam ei tööta. Vanem laps paneb riidesse ja siis passib ja ootab kurva näoga, kombe seljas, oma rühma riideruumis, kuni noorem laps maja teises pooles kaasavõetud kassi vahvelklotsidest ehitisest välja päästa üritab.  Puur mis puur, ega sealt vabastamine nii kähku ei käigi. Nüüd ma siis lasen hoopis Nooremal Vennal riidesse panna ja siis saame koos Piiga rühma minna. Millegipärast on meie laste rühmades troopiline kuumus, nii et kui viid hommikul lapsi lasteaeda ja ennast sealsamas jopest-mantlist paljaks ei koori, võid ise tööle minna läbimärgades riietes. Reedel selgus ka põhjas, keegi oli Noorema Poja rühmas jälle radika nupu pihta läinud ja selle 27 kraadi peale keeranud. Reede õhtul sai see siis tagasi inimlikuks keeratud. Väikese Piiga rühmas toimub ilmselt midagi sarnast. Mõnikord ma tahaks töölt tulles sinna riideruumi pehmesse tugitooli end kerra kerida ja magama jääda, sest Piiga ripub parajasti riidekapi toru küljes ja tunneb ennast akrobaadina. Mis on iseenesest tore, sest siis on tal edaspidises elus kindlasti lihtsam trikimeistrina tööd saada mõnes filmis või tsirkuses.

Kuna ma 2016 aasta lõpus ei suutnud oma raamaturiiulit ära korrastada, raamatuid aga tuli natuke juurde ka (joogiraamatud peaks hoopis kokaraamatute riiulisse panema, aga ma ei raatsi enne panna, kui pole kummastki vähemalt kahte mahla/smuutit teinud), siis mõtlesin, et mu selle aasta väljakutse võiks olla Loen oma raamaturiiulist vähemalt 30 raamatut! Rohkem ei hakanud panema, sest osa raamatuid on paksud ja nõuavad käestpanekut ja nende peale mõtlemist. Uusi ka enam väga osta ei taha, sest vanad on lugemata. Juba ammu inspireeris mind Kasuta oma kokaraamatuid-blogi, sest seal on ägedaid retsepte ja hea idee. Aga oma kokaraamatuid kasutan ma niigi, kui meil vahepeal nädala menüüplaanidesse igavus hiilima hakkab ja tahaks midagi muuuuud vahelduseks.

Lastega sai peale eelmise aasta Rootsi reisi arutatud, et sel aastal teeks jälle Eesti puhkuse, aga kuhu täpsemalt, seda veel ei tea. Kevadel on oodata Noorema Pojaga uut Haapsalu visiiti, võib-olla tahaks teisi lapsi ka sinnakanti viia suve poole, sest seal oli niii ilus! ma ei tea, kas Vanim Laps ka sealkandis käinud on, kui ei, saame äkki temagi nõusse. Praegu maadleb oma elu esimese sessiga ja see on üsna tasavägine võitlus, nagu ma aru saan, sest kumbki pool pole veel võitjana väljunud, aga lõpuminutid on lähedal!

Ah jaa, tegime perele 2017 eelarveplaani  ka peaaegu valmis, nii et kes oma perele veel eraldi rubriikidega selle aasta plaani (vt. kulude/tulude postitus) soovib, andke mulle Tammelilled ätt gmail.com teada 🙂

Advertisements

Kanuu, kindad ja tunniplaanid

Käisime kanuutamas, nagu meil iga kevad plaanis on – üks Mu Kalli sõpradest organiseerib ja seltskond on juba aastaid umbes sama. Igal aastal on küll neid ka, kes on uued näod ja mõned vanadest jätavad vahele ka, kui aeg ei klapi. Mina olen väikeste kõrvalt mõned aastad vahele jäänud, aga viimased paar aastat ikka käinud. Eelmisel aastal käisime Lätis Koiva jõel ja sel aastal jälle kord Ahja jõel.

Uskumatu, kuidas me nii mitu korda oleme käinud ja mul ikkagi ei tule kodus varustust valides meelde, et hea oleks võtta midagi kanuusse istumise alla – näiteks need sauna istumisalused (mitte puust, vaid sellest matkamattide materjalist), rätik ja kindad on viimastel kordadel õnneks meeles olnud. Kõige rohkem häirib tegelt see, et jalad hakkavad põlve juurest valutama, kui istuda rististes tasakaalu hoidmiseks. Esipink on tavaliselt mulle natuke lai ja kanuuga manööverdades ühte ja teise külge kaldudes on ju hea tasakaalu hoida, nii et lõpuks on põlve kõrvalt väljaspoolt jalad sinised. Ja nii iga aasta. Võibolla aitaks paksemad püksid, aga mulle meeldivad just sellised, mis kergelt ära kuivavad, kui peaks midagi erakordset juhtuma või kärestikus vett pisut sisse lendama. Iga aasta me ümber läinud pole, aga iial ei või ju teada. 🙂

Kui on väga sooja ilma oodata, siis need near-waterid  on head janukustutajad, võibolla Värska oleks ka, kui gaasiga asjad vastumeelsed pole. Meil paraku kipub vesi ununema seljakotiga korraldaja autosse või üldse koju. Oma asju seljakotiga kanuusse me ka tavaliselt ei vea, Lätis kanuutades olid küll kaasas, prügikott kenasti ümber, aga vaja tegelikult ei läinud. Korraldaja on muidugi igasugu lugusid rääkinud, kuidas inimesed oma passe ja telefone jõepõhjast otsivad. Mina oma isikut tõendavate dokumentidega nii suurt kokkukuuluvust ei tunne, et jõe peal nendeta olla ei tahaks. Aga ilmselt on Eesti inimesed umbusklikud, eriti autovõtmete ja rahakottide asjus.

Kinnastest veel niipalju, et ostsin  kunagi ammu breigitrennide ajal kasutatult nahast kindad, millel on näpuotsad lahtised ja käivad käeselja pealt krõpsuga kinni. See, kes neid pakkus, oli need korvpallitrenni jaoks endale ostnud. Mina kasutasin hundirataste tegemiseks murul (ei pea klaasikildude pärast muretsema), seikluspargis käte säästmiseks, kogu aeg sõidan nendega rattaga ja kanuus sobivad ka väga hästi. Multifunktsionaalsed kindad 🙂

Ilma kinnasteta saab tegelikult ka, talvesõrmikutega saab tegelikult ka, töökinnastega saab tegelikult ka. Päikseprillideta saab ka, aga kui need väga vajalikud tunduvad, siis peaks pikka paelaga kukla tagant läbi käima, muidu pealaele lükatuna kipuvad puuoksad neid kaasa haarama. Või raudteetunnelid (harvem). Mõnikord on oksad üldse väga silmatorkamishuvilised ja toomingaõied suruvad end möödujatele näkku, seekord ka. Magusalõhnalised ehmatajad. Sel aastal oli varsakabjahooaeg ka täies hoos, liivakivikaljud pääsukeseaugulised ja vahepeal isegi kahju, et fotokat kaasas polnud. Aga meil pole lihtsalt allvee-fotokat.

Aga nüüd on töönädal jälle käes, tunnikontrollid ootavad, maasikapeenar on lõpuni kaevamata ja ootab juba kannatamatult, sest teises aiaservas maasikad juba õitsevad ja siis ei tohi neid vist enam liigutada.

Esikuriiul
Esikuriiul tunniplaanidele, võtmetele, taskulambile ja sõiduplaanile.

Seina peal olevad laste tunniplaanid, trenniplaanid, mis-kell-keegi-mis-päeval-koju-jõuab plaanid hakkavad juba kasutuks muutuma kõigi nende erakorraliste spordipäevade, väljasõitude, ekskursioonide, õppekäikude ja muuseumikülastuste tõttu. Nii et suvi on siis ikkagi tulemas, kui maikuu 2 viimast keerulist nädalat kooliraamatukogust laenutatud raamatute otsinguga läbi saavad.

Ja PisiPiiga nõuab õue, nukud näpus. Neid on ainult õueminekuks vaja, sest õues on juba hoopis koeri ja kasse vaja ning autosid vaadata. Pisikesele Piigale ei tule vist meeldegi, et seesama õuemineku-nuku teda eile õhtul magama minnes lõi. Kuri nuku, ütles Piiga. Lõi mind!! Soovitasin nuku voodi jalutsisse mõmmi kõrvale tõsta, sest see mõmmi hoidis tal ka mingil õhtul käest kinni ja lahti ei lasknud. Piiga oli kahjurõõmsalt nõus nuku mõmmile andma, las hoiavad siis käest kinni. 🙂