Vahepealsest elust :)

Ei teagi, mitmes kord sel aastal, aga kevad jälle paistab. Tahaks iga päikesega sekundit õues ära kasutada, aga… aga.

Nädalavahetusel, siis kui veel lörtsi ja vihma sadas, tulime Haapsalust tagasi. Esimese nädala oli Mees, teise nädala mina, aga kaks nädalat järjest oli seal Noorem Poeg. Minule seekord täitsa meeldis, ma ei eksinud enam linna minnes ära! Sest keegi soovitas mul kunagi telefonile kaardirakenduse tõmmata ja nüüd mul tuli meelde seda kasutada ja see töötas!!! Orienteerumispuudulikkusega inimesele tõeline rõõm., et ei juhtunud nii, nagu eelmine kord. 😉

Igatahes julgesin tänu sellele juba natuke julgemalt jalutamas käia – mis seal muidu ikka muud teha kui süüa 3x päevas sooja toitu ja jalutada lapsega ühelt korruselt teisele ja tagasi, nii et tegelikult oli mul tunne, et PEAB väljas jalutamas käima, muidu ei mahu ma palatiuksest varsti sisse ja välivoodi annaks ka kindlasti alla.

Haapsalus on ju imekauneid maju ja vett ja tuult ja Promenaad – Tartus sellised asju suurt ei pakuta, v.a. majad. Ilusate pastelltoonides siniste, roheliste, kollaste majadega harjusin seal nii ära, et kui pärast koju sõites nägin tee ääres karjuvalt neoonvärvi maja veelgi karjuvamas teises toonis katusega, ohkasin ja teatasin, et Haapsalus k ü l l  selliseid maju juhtuda ei saaks.

Palatikaaslane, üks tore noor vanaema avaldas meile saladuse, et promenaadi pidi jalutades satub suure mänguväljaku äärde. Pärast avastasin teise suure ägeda mänguväljaku Haapsalu lossihoovist. Too lossioma oli ühe väga järsu liumäega, millest 3 eri vanuses last väikeste ajavahemike järel alla lasid ja kõik nad said haiget, kes seljale, kes pepule. Vanim ohver oli üks 12-aastane poiss. Aga võibolla on suvehooajaks sinna keegi liiva juurde muretsenud ja saab vähem haiget? Pildi panin promenaadi vaatetorni juures olevast mänguväljakust, ülejäänud pooled atraktsioonid ei mahtunud pildile. 🙂

Saime normaalsemate ilmadega seal mänguväljakutel käia ka, sest laenutasime kohaliku jalgratta. Tegelikult pidin mina Tartust tulles Poja abiratastega jalgratta kaasa võta, aga kuna meil sadas järjepidevalt lörtsi ja muud kraami, mõtlesin, et ei võta, nagunii on külm ja kõle. Ei olnudki nii külm ja kõle, kuid seekord elasime ühes teises palatis, mille akna ees kasvasid puud, nii et imekauneid vaateid palatiaknast seekord ei saanud. Või noh, natuke sai, läbi okste.

HNRK-s ehk neuroloogilises rehabilitatsioonkeskuses sai ka eelmine kord massaaži osta lapsevanemana. Eelmine kord sain küll mõned massaažid, aga need polnud seekordsetega üldse võrreldavad, sest nüüd sattus mulle väga tugev massöör kohe esimeseks korraks. Masseeris nii, et teisel korral olid juba õrnad sinikad ka näha kõige valusamates kohtades, aga asi oligi selles, et ta leidis need kohad üles, mis mul ALATI valusad on. Aastaid, võib-olla aastakümneid. Aga noh, pärast olid veel valusamad (esimestel päevadel), nagu ta hoiataski, peale seda aga oli põhimure, mille pärast pöördusin, väiksem. Nii et kes sinna veel satub kunagi ja tahab head tugevat massaaži, siis soovitan soojalt Bennot. 🙂

Jälle olid mul toredad inimesed seal ümberringi. Kõik füsioterapeudid, söögitädid, ägedad lapsed, kõik. Huvitavaid õppetunde oli ka natuke. Seekord polnud mul mingit tahtmist kudumist kaasa võtta, sest tahtsin, et see talv ikka üle läheks, aga vaba aega ikkagi eriti ei olnud, et oma koolitööd kõik parandatud oleksin jõudnud. Kui keegi peaks sinna esimest korda sattuma, siis laste korrusel on ratastel riiul raamatutega, ka mõned koomiksid, aga alati üsna vähe joonistuspabereid. Ma tean, et üks lapsevanem vist korjab Tallinnas pliiatseid jm joonistusvahendeid, et sinna viia, ma ei tea, kas neid talle kogunes ka viimiseks.

Meil on tavaliselt omad pliiatsid kaasas. Seekord oli probleemiks see, et meie kaasavõetud teritaja meie jämedaid pliiatseid ei teritanud, sest need olid vist millimeeter väiksema läbimõõduga kui teritaja ava, aga seesama teritaja teritas kenasti neid üksikuid pliiatseid, mis seal kohapeal oli. Õnneks olin kaasa võtnud noa – no mitte sellise suure kööginoa, aga paraja väikese koorimisnoa tüüpi noa, sellega sai nii apelsine koorida kui ka hädaga pliiatseid teritada.

Vanasti kooliajal kandsin ma ka taskunuga kaasas pliiatsite teritamiseks (gümnaasiumis), aga paistis, et ma olen üsna roostes selle koha pealt. Või siis on tänapäeva pliiatsite puit erakordselt kõvast materjalist. Igatahes tulid nurgelised pliiatsid ja Noorem Poeg vaatas mu tegevust kahtlustavalt pealt, kommenteerides, et need pliiatsid ikka väga normaalsed ei paista peale teritamist. Hoolimata sellest, et ma nägin nii palju vaeva!

Aga siis märkas mind üks tähelepanelik isa prügikasti ja noaga lastenurgas möllamas ja tõi  oma  Maped teritaja, mis õnneks meie pliiatseid ka teritas, nii et Poeg sai oma autosid ja arvutamispilte edasi värvida.

Armsad lugejad, kui kellegi teist on kodus üle joonistusasju – värvimata jäänud poolikuid värviraamatuid, arvutamisraamatuid, muid ajutist käelist tegevust võimaldavaid raamatuid, kasvõi laste ajakirju lahendamata labürintide ja nuputamisülesannetega, kehutan teid neile tegevust leidma 🙂 Ei pea Haapsallu viima (kuigi kes tahab sinna saata, võin Tartus enda kätte korjata, sügise poole me läheme vast veel), aga vajadusel saan ka Tallinna kontakti jagada. Võib vabalt ka oma lähimasse lastehaiglasse viia – neid lastega traumaosakondi, kirurgiaosakondi, nakkusosakondi on vist veel päris mitmel pool Eestis. Keegi ikka värvib lõpuni!

Haapsalus oli enamusel lastest vanemad kaasas, aga on alati ka neid lapsi, kes on üsna väikesed (seekordne 7-aastane üksik piiga oli küll minu meelest väga vapper), aga kõik need 2 nädalat seal vanemateta… Neil võib vahel väga igav olla ja igasugune vaheldus on teretulnud!

Teine sarnane võimalus on aidata Vapruse kastikest komplekteerida vähihaigetele lastele, et nad saaksid peale oma valusaid ja ebameeldivaid protseduure ühest kastist midagi mäletuseks või lohutuseks valida. Seal on erinevus selles, et peavad olema uued, kasutamata mänguasjad, mis ei pruugi alati kõige odavamad olla – ma küll pole aastaid Littlest Pet Shop loomakesi ostnud, aga juba vanasti olid need ju mingi 4 euri tükk. Vähihaigetel on siiski immunsüsteem ravi tulemusel üsna nõrk, nii et sellepärast on arusaadav, miks kellegi teiste baktereid neile jagada ei taheta. Vapruse kastikese kogumispunktid ja soovitav nimekiri asjadest, mida võib annetada, asub siin lingil. Kampaania kestab 20.maini, kes soovib, see jõuab veel.

Värviraamatute, joonistuspaberite ja kirjutusvahendite kogumine oma tuttavale haiglale või Haapsalule on tähtajatu! 🙂

Kohapeal puutusin ka mina heategevusega kokku – nimelt eelmisel sügisel kogus Mesikäpa kampaania  raha Haapsalu taastusravihaiglasse sattunud liikumispuudega lastele ortooside muretsemiseks. Meie saime ka selle kampaania abil korjatud annetuste abil lapsele ortoosid. Need on sellised abivahendid, mida peab pidevalt jalas hoidma, need käivad jalanõude sisse koos tallatoega ja aitavad jalga hoida paremas asendis. Näiteks peale operatsiooni peaks selline ortoos aitama jalalihaseid ja kannakõõlust venitada, et oleks võimalikult lihtne tavalise inimese moodi, ilma kukkumata kõndida.

Meil tuleb nüüd ainult vaadata, kes lasteaias seda krõpsudega värki pidevalt jalga aitama hakkab – lapsel endal on viit erinevat krõpsu (2 ortoosi + 3 sandaalide krõpsu segiläbi takjapaeltepuntras) esialgu keeruline õige tugevusega kinni saada. Aga õnneks on meil supertoredad lasteaiaõpetajad ja eks Poeg ise ka õpib! Operatsioonile ei taha ta ju niipea enam minna, tal on kipsisolekust ja narkoosist mäletus kui millestki, mida ei tahaks veel niipea korrata. Loodame kõvasti harjutusi teha, siis varsti läheb ehk kukkumisvabamalt ja saab ehk ortoositagi! 🙂

 

Kooliasjad, koer ja legod.

Vahepeal on varajane sügis kesksügiseks üle läinud, sest koolitööd on rohkem teha ja blogisse kirjutama – plaanidest ja mõtetest hoolimata – jõuan harvem. See-eest novembris on võimalik oma esimest novelli kirjutama hakata kõigil, kes soovivad. Olemas on isegi taoline üritus, National Novel Writing Month 2015.

Lasteaiavaheaega meil polegi veel olnud, uskumatu lugu – terve septembri sai lasteaialaps kenasti käidud. Isegi moe pärast köhimised olidki ainult moe pärast. Vanim laps sai meil küll vahepeal köha, aga piparkoogirohu ja mukaltiini koosmõjuga sai sellestki lahti.

Sügiseti on jälle laste spordiüritused – keskmised lapsed käisid rattaga sõitmas ja väiksemad lapsed käisid jooksudel. Suuremad lapsed jooksid ka, sest need lasteürituste jooksul on ju lahedamad kui kehalise tunni jooksud, s.t. vahemaad on lühemad ja jäätist saab ka. Mõnikord võidab loosiga ka, kevadisel maratonil võitis Väike Piiga näiteks Tartu Seikluspargi kinkekaardi.

Maratonidega ja muude suurte lasteüritustega on tavaliselt üks suur sebimine. Vanasti olid lapsed väiksemad ja kadusid rohkem ära, mis sellest, et nüüd on need üritused aasta aastalt rahvarohkemad. Polnud ka neid käepaelu, mida tänapäeval jagatakse, finišisse jõudnud lapsed kadusid rahvamassi sisse ära ja mõnikord ei leidnud nad ka kokkulepitud kohti üles. Siis on hea, kui täiskasvanuid on rohkem – mu õe ja venna pere on ka tavaliselt osa võtnud ja siis on hea helistada, missugust last on vaja taga otsida.

Aga jah, väikesed on praegu veel selles eas, et saab koos nendega või neile järele joosta, suuremad saavad aru, kuhu peale jooksu koguneda – viltuse maja trepi ette raekojaplatsi servas näiteks.

Trennitüdruk ja Vanem Poeg arvasid, et nüüd hakkavad nad suusatama ja rulluisutama ka, et järgmine aasta nendest Tartu Maratoni üritustest osa saaks võtta. Lubasid jõulukingiks suuski tellida ja puha. Eks näis.

Muidu on selline äge kastanite aeg, et suure tuulega nende all kõndida või sõita väga ei tahagi. Eelmise nädala tormilisemate ilmadega juhtusime Vanima Lapsega töövarjupäeva asjus mööda kastanialleed aknafirmasse jalutama. Tudengivarjupäev oli neil just ära olnud ja selle mõjul polnud tütar enam kindel, kas ta ikka tahab sinna teaduskonda astuda, sest loengud olid olnud üsna igavad ja ladina keele loengus polnud inimesed piisavalt kiiresti edasi võtnud. Temal on ju koolis ladina keelt juba mõned perioodid olnud ja 1.kursuse ladina keel vist katab mingil määral samu teemasid. Igatahes soovitati neil koolist novembris ühel päeval töövarjuks käia ja käisime läbi rääkimas.

Tagasi jalutades samast kastanialleest arutasime, et kastanid maas meenutasid natuke legodega kaetud põrandat. Et paha on astuda, hea, et paljajalu käima ei pea seal. Seda kuuldes  hakkasid kastanipuud ähvardavalt mühisema ja kohe sadas meile hoolega okkalisi ja siledaid kastanimune kaela. Päris valusasti! Hea, et see allee lühike oli, saime ikka eluga kastanirahe alt tulema. Pärast arutasime, et legodega on ikka lihtsam: isegi kui nad on talla all ebamugavad, ei hakka neid vähemalt laest juurde sadama.

Vahepeal oli ju õpetajate päev ka. Suurema klassi lapsed andsid tunde ja meie sõime. Punase pastaka saime ka. Varem sai koju kui tavaliselt esmaspäeviti ja vahetunni korrapidaja ei pidanud ka olema! Süüa kahjuks ei jaksanud non-stop, s.t. tulin koju ja olin juba jälle nõus sööma. Läksin hoopis Pisikese Piigaga jalutama, et äkki ta jääb magama. No ei jäänud enne kella kolme, nagu ikka, aga suutsin osta kaua oodatud grillikatte.

Tegelikult plaanisin ma seda juba kuude kaupa õmmelda, aga ei õnnestunud. Õde soovitas teha vannimütsilõikeline kate, mina mõtlesin teist moodi katet teha ja Mees soovis kolmandat moodi katet. Suvi venis, ilmastik mõjus, grilli lakitud puidust osad muutusid järjest nukramaks. Tundsin end süüdi, aga no samas meil eelmine grill pidas palju aastaid õues vastu, ei teinud teist nägugi. Tal ei olnudki mingeid puitosi ja põhi kukkus lõpuks lihtsalt graatsiliselt küljest, ei mingit ilmastikuteemat! Aga kevadel, kui olude sunnil uue grilli ostsime, ei raatsinud kohe katet osta. Mul oli küll üks kilejas tumepruun väikeste lilledega riie, mis oleks isegi selleks otstarbeks sobinud (ostsin selle kärule katte tegemiseks, aga selle peale tuli käru kate ise ka lõpuks välja. Murphy.), aga no jah, ostsustusvõimetus ja vähesed õmblemisalased katsetused ja nüüd ma siis ostsingi lõpuks grillikatte. Poest. Ilma allahindluseta, ainukese saadaoleva, sest kõigi teiste tüüpide katted olid neil kas juba maha müüdud või seenele saadetud. Mõõdud tundusid poes “peaaegu”, s.t. ainult natuke suuremad kui meie grillil.

Aga kodus selgus, et see “natuke suurem” tähendas, et kõigest umbes pool meetrit on üle  k e s e t  katet. 😀

Mis seal siis ikka. Mees paistis rahul, et grill enne lume tulekut ikka kasuka selga sai ja mina mõtlesin, et see kate on päris hea suurusega, selle alla saab lisaks grillile ka paar jalgratast panna, ei pane isegi tähele. Me ise ilmselt oleks ka kevadeks unustanud, kuhu need lasterattad jäid. Seega jäid ikka panemata seekord.

Vanem poeg käib rattaga trennis ja tähetorniringis, nooremal on iga nädal rattapäevad lasteaias. Seetõttu oleme nüüd mõned õhtud abiratastega rattaga sõitu ka harjutanud, sest kevadel rattapäevadel osalenud 3-rattaline jäi liiga väikseks.

Abiratastega rattaid on kaks, loomulikult tundus 4-aastasele noormehele nendest sõidetavam suurem ratas. Sest noh, see on ju  s u u r e m ! Sadulasse pingutusega ikka saab ja asfaldi peal läheb sõitmine ka juba hästi, nii et väiksem abiratastega ratas ootab, kuni PisiPiigale rattaisu tuleb. Kevadel meeldis talle ka sõita, kuni me rattarallil käisime. Seal kohapeal sai tema sõiduisu kohe kiiresti otsa ja pole peale seda tagasi tulnud. Küll jõuab. Seni ta saab niisama rattaga sõitja venna järel või ees joosta ja teda õpetada. 🙂 Minu rattatoolis reisib ta ka meeleldi, aga no nüüd on nii külm, et pean õhtuti isegi esimesed 10 minutit lõdisema, et näpud päris ära ei kukuks. Polnud isegi külmakraadid veel!

Eile plaanisin mina koolitööd teha ja Mees läks väiksemate lastega maja ette rattasõidule-jalutama. Varsti saabus nuttes trennist koju Trennitüdruk, kes kurtis, et meie tänava peal oli mingi suur lahtine koer teda rünnanud ja ta oli väga, väga kartnud. Proovis koera küll esinemistrikooga tõrjuda, aga koer ei saanud üldse aru. Tahtis üles hüpata ja väga õudne oli.

Mulle koerad väga meeldivad, aga mulle kohe üldse ei meeldi, kui nad mu lastele kallale lähevad.

Kargasin püsti ja läksin välja. Juba eemalt kuulsin laste nuttu. Nemad olid rattaga ka koera lähedusse jõudnud, s.t. koer oli kusagilt lahti pääsenud ja silmnähtavalt elevil. Väiksed toredad lapsed, nendega saaks PALJU nalja! Milline rõõm! Mees tuli lastega nii kiirelt kui sai tagasi meie aiani, mina pahandasin tundmatu koeraga. Kohe kurjalt. Lühikeste selgete käsklustega. Töötas küll.

Suuuur must karvane koer istus maha ja pakkus mulle käppa, et ma ei pahandaks. Aga kui ma küsisin, kus peremees on, tundis ta end pahasti, et ei oska kommenteerida ja viskas end selili, neli käppa taeva poole. Raske ju inimestele seletada, kui rääkida ei saa! Sügatagu parem tema kõhtu, sest ta on ju tegelikult nii nunnu, paluks mitte kärkida. Siis sõitis üks auto mööda. Koer oli kohe nõus hoopis autoga tutvust tegema. Alla ei jäänud. Õnneks oli tema kaelarihma küljes nimesilt telefoniga, aga minul polnud telefoni. Mees tuli, andis oma telefoni, helistasin. Omanik küsis, kus koer on ja lubas mehe talle järele saata.

Seisin, koeral kaelarihmast kinni. Omanik ilmus mõne minutiga, hõikas koera. Koer oli kahtleva näoga. Peale kõhklust läks mehele vastu. Mees ütles minuni jõudes Sorry.

Mina ütlesin, et kolm last said tõsise ehmatuse osaliseks, palun ärge jätke oma koera lahtiselt inimesi ründama, isegi mitte hea pärast. Autotee on sellel tänaval ka. Omanik ütles veelkord, et i’m sorry ja oligi kõik. Ma ei tea, kas ta üldse midagi aru sai, mis ma rääkisin.

Läksin koju tagasi. Lapsed ei tahtnud enam jalutada. Sõin hoopis 6 tükki šokolaadi, sest hääl oli kähe. Tunnis ma vist nii kõvasti käsklusi ei jaga.

Täna Pisike Piiga teatas, et üks auh talle ei meeldi, aga teised meeldivad. Need, kes nuusutavad ja naeratavad. Ma arvan, et ta mõtles selle all aias kinni olevaid koeri. 🙂

Aga ma ei mõelnud välja, mis koeratõug see oli. Natuke meenutas Autraalia lambakoera, sest peamiselt oli must, eest valge ja kollakaspruuniga, aga pea tundus pigem retriiverile sarnanevat. Kuri ei olnud, suurt kasvu, mõnus karvane, aga mitte päris njuufa. On kellelgi mõni sobiv tõug välja pakkuda?

Ja hallaste hommikute puhul on juba 3 gladiooli aias õied avanud! Daaliatest ühel on ka nupuke! Ilmselt nad mõtlesid, et parem hilja, kui mitte sel aastal. Õunapuud on veel rohelised ja vara tööle sõita on väga ilus.

Täna sõitsime sellise toreda ajavaruga tööle, et enne linnast väljasaamist saime veel otsa ringi keerata ja koju lapse koolikoti järele minna. Ikka jõudsime 15 minutit enne tundide algust kooli juurde! Ma olin kohe rahul. Mitte selle üle, et koolikott maha ei jäi pojal (olgem ausad, kellel pole seda siis juhtunud?), vaid selle üle, et liiklus oli nii rahulik [ilmselt kõik kraapisid alles autoaknaid]  ja ma ei pidanud muretsema, kas jõuame või ei. Ega laps ise ei avastanudki, aga Mees helistas. Vedas meil! 😀 Koolis avastada oleks olnud palju häirivam. Kuna minu tunnis ka õpilased aegajalt avastavad selliseid asju, olles palju vanemad kui mu 4.klassi laps, siis teangi, et kõigil juhtub äpardusi.

Nüüd on siis poolteist nädalat vaheajani. Kellelegi vaheaja puhul hindeid välja ei panda, sest meie lastel on trimestrid, perioodid ja veerandid. Aga peale vaheaega on juba lootust! Numbreid sajab tasapisi.

Autoga ja autota?

Sõitsin eile hommikul Noorema Pojaga võimlema ja Riia tänaval oli just avarii olnud. Inimesed tulid parajasti oma katkistest autodest murelikult välja ja tänav oli tükiline.

Tuli meelde, et kui eelmisel nädalal võimlema sõitsime, oli minnes näha, et kaugemal Riia tänaval oli avarii koos vilkuritega ja tagasi sõites oli teises kohas teine avarii.  Vilkuritega tähendab, et politseiauto oli vilkuritega. See oli Noorema Poja kommentaar asja kohta, vähemalt hakkas ta viimase puuduoleva tähena 3-aastaselt V-tähte ka ütlema ja enam pole “ilkuritest” midagi kuulda.

Avariist mööda sõites mõtlesin, et aasta jooksul on minu autosõiduharjumustes nii palju muutunud – töökoormus muutus, sõitsin vahepeal juba 3 korda nädalas tööle (tegelikult saaks poole tunni ja bussiga ka, aga autoga on 8 minutit), vahelduseks aitasin mõnel päeval lastel trenni ja tähetorni ringi kohale jõuda, kui ilm oli kehv või koolitunnid lõppesid siis, kui trenn oli juba alanud…

Igatahes ei ole tegu enam “paar korda nädalas” autojuhiga, vaid ka mugavusest sõitmisega, “Täna vast ei pea sõitma? Aga ei, vist ikka peab, saab rutem!”- autojuhiga, mis omakorda toob kaasa selle, et vähem füüsilist liikumist on. Poodi on ju lihtsam autoga minna, kui tead, et koju tuled umbes 3 toidukotiga. Mõnda poodi isegi ei saa ilma autota ligi, aga ikka tahaks neid ka mõnikord külastada. Kuigi ma eelistan toidupoes käia harvem kui kord päevas, juhtub seda tavaliselt ikkagi rohkem kui 3 korda nädalas, sellest ka see toidukottide arv ja paagitäis kütust iga kuu.

Samas olid ajad, kui elasime kesklinnale lähemal ja kord nädalas sõitsime autoga sugulastele külla. Kahe kuu peale kulus paagitäis bensiini. Muul ajal saime autota hakkama. No jah, lapsi oli ka siis ainult 3 ja toidupoeni oli 15-20 minutit jalutamist, aga sai käidud ikka, hilisõhtul, kui lapsed magasid. Muusikakool ja trennid olid nii lähedal, et jalgsi sai kõige kiiremini. Aja kokkuhoiu mõttes polnud mõtet autot garaažist välja ajama hakata!

Rootsis elades meil autot polnudki, olid jalgrattad ja saime kõik rataste, busside ja rongidega aetud. Ka viiekesi, kuigi poes käisime enamasti kahekesi ja ratastega, kummalgi seljakott seljas ja lisakott rattakorvis.

Lapsed said siin Eestis eelmistel aastatel ka ise trenni tavaliselt, enamasti bussiga, mõnikord autoga, kui keegi nagunii sinnakanti liikus just, aga oli ka rohkem aega kooli ja trenni vahel. Vanim Laps on juba 4 aastat igapäevaselt bussiga kooli käinud ja Vanem Poeg käib 2 aastat vaheldumisi maaliinibussi ja koolibussiga. Trennitüdrukul aga on 7 minutit jalgsi koolini.

Igatahes mõtlesin, et proovin nüüd rohkem rattaga, bussiga ja käruga käia, kui ilmad vähegi lubavad. Kärust ronib Pisike Piiga küll igavamatel hetkedel välja, aga paaritunniseid matku käruta ta veel vastu ei pea. Rattaga on hea vedada rattatoolis väikest kaassõitjat, aga kui alla 5-aastaseid on kodus korraga rohkem kui üks, siis on pikemateks sõitudeks teist vanemat teise rattatooliga veel vaja.  Tartu liiklus muidugi on nagu on, sõltub kellaajast ja piirkonnast, üldiselt on teostatav.

Võtsin siis plaani vähemalt kord nädalas auto asemel midagi muud kasutada. Vanem Poeg käis juba eile rattaga Tähetornis ja motivatsiooni andis selleks üks sõber, kes rattaga trennis käib. Ei mingit bussiootamist, vales peatuses maha minekut (jäin mõttesse, sõitsin vist 2 peatust edasi, teate seda lugu?). Seda enam, et 1.septembril sai ta sünnipäeva puhul ka rattaload kätte! 🙂

Alustan siis täna, muidu homseks on juba meelest läinud, et plaanisin rohkem liikuda!

Motivatsiooniks on see ka, et meie pere pole ühelgi aastal sügis-talv-kevad-perioodil nii terve olnud kui tol Rootsi aastal, kui rohkem värskes õhus liikumist oli!

Kas keegi lööb veel virtuaalsesse kampa “Seekord Autota” ?

Imeline mai!

Nüüd on küll kevadine tunne! Peale vihma jalgrattaga sõita, peenras tuhnida ja lilli istutada – täitsa super!

Tegelikult ma küll kaevasin natuke maasikapeenart ja püüdsin väga hoiduda laiali valgumast, s.t. kaevasin ühest kohast ja järjest. Peenraga oleks muidu päris imelik, kui igalt poolt väikesed jupid ära songitud oleks, surusin oma liblika-loomuse alla.

Tegelikult sai meil siin maasikapeenral meie nähes 3 aastat täis ja sügisel niitsime taimed kõik muruniitmise käigus maha, et kevadel oleks lihtsam. Eks näis, kas on siis lihtsam või ei. Igatahes olen ma kindel, et rauasisaldus meie maasikates peaks päris suur tulema, leidsin mitu erinevas suuruses roostes naela sealt mullast lisaks kile- ja klaasitükkidele. Vanasti oli inimestel vist komme ehitusmaterjalid maha matta oma maja ümber. Hmmmm. Ei mingeid prügikuhjasid metsas ega Teeme-Ära-talguid?

Meie ei saa isegi lõket tehtud aias, sest pole sobivat kohta, kuna aed on nii väike. Aga me hakime ikkagi oksi ja paneme kotti ning viime mu isale, ahjukütmise vahelduseks pelletitele.

Eile ostsime veel ühe jalgratta ja täna saime siis koos mehega rattaga sõitmas käia. Äge!! Nüüd on veel üks laste rattatool lisaks vaja hankida. Minu ratas tuli minu juurde eelmisel aastal ja koos rattatooliga, nii et mul vedas, ei pidanud ise midagi kuhugi külge pookima. Jääb veel loota, et varsti saab kasutada seljakottidele mõeldud kaitsekilesid rattatooli vihma eest kaitsmiseks. Praegu mul neid veel pole, aga varsti vast tulevad. Mina juba ootan, sest poekilekotid lendavad teatavasti rattatooli pealt tuulega minema ja kilematerjalist või vakstust iseõmblemiseni ma pole veel jõudnud.

Aga kui kohale jõuavad need kaitsekiled, eks ma siis annan teada, kas rattatooli ka seljakoti asemel kaitsevad või ei.

Lõpetuseks – kas keegi on juba ujumas käinud? Ma kangesti tahaks käia, aga Emajõgi on ilmselt suhteliselt külm veel. Aga tavaliselt siis ongi hea ujumas käia, sest kõik kohad pole teisi suplejaid täis 🙂

EDIT: Käisin ujumas ära, sest 12 kraadi oli sooja veel kell 10 õhtul. Värskendav ja mõnus oli. Mitu kraadi vees oli, ei tea, aga külmem oli kui õhk igatahes. 🙂