Tag Archives: kruvikeeraja

Vihmase ilma lood – sügis kevadel.

Vahepeal on keerulised ajad saabunud.

Peaks nagu kevad olema, aga õues on jälle sügis. Peale seda, kui Pisikese Piigaga eile rulluisutamas käisime (tema oli küll kärus, mitte rulluiskudel), hakkas sadama, nii täpselt, et uiske jalast võttes hakkas õrnalt tibutama ja käru autosse tõstes juba sadas tihedalt. See on mõnest küljest ka hea, et sajab, kolisin oma viimased aknalauapealsed mitte-orhideed õue – priimulapoti, milles lisaks priimulale kasvas üks munguba (Trennitüdruku loodusõpetuse kodutöö), ühe roosipoti ja ühe väikse päevalille. Nüüd on aknalaual jälle ruumi ja kastmise/unustamise pärast ka muretsema ei pea.

Aga paar aastat vanad lood, kus lapsel hommikul vara, näiteks kella viiest, iiveldama hakkab ja magada ei saa, hommikusööki süüa ei suuda ja ikkagi kooli minema peab, neid küll tagasi ei taha. Aga platsis see psühholoogiline ärevus tal jälle on. Nägime sellega tookord niiiii kaua vaeva, muret, arste, aga lõpuks isegi ei tea, kas midagi peale aja veel aitas. Ta oli isegi haiglas uuringutel tookord, kus selgus, et tal midagi viga pole. Mitte just eriti julgustav, kuigi kooli lõpp on ju nii lähedal!! Eks ma siis hoian pöialt, aga hoiatasin ka teda, et õhtul mudin ta varbaid, sest ma ju pean midagi tegema, kahju on teda vaadata. 😦

Pisike Piiga tassib erinevate vooditega nukusid ja mõmmisid mulle sülle, korvitäis autosid ka igaks juhuks kaasas. Nukukäruga õues jalutada ka praegu ei saa, samas rohu kasvule mõjub see ilm küll hiilgavalt. Esmaspäeva õhtul niitis üks naabritest õhtul kell 9 muru ja mina vaatan iga päev murelikult naate. Aknast igaks juhuks. Veganite grupis arutati, kust neid noori naate küll söögiks võtta, aga meil linnast väljas see aed ju pole, et inimesi siia sööma kutsuda. Ega need naadid nüüd enam väga noored polegi, nii et ainult teod peavad neid krõmpsutama.

Tegelikult on häid ja toredaid asju ka juhtunud, aga kuna seis on nende kahjuks praegu, on see käesolev aeg selle jaoks, et hinnata seda, et mõnikord on paremaid aegu ka. Et olla tänulik selle eest, et üks lasteaialaps on lasteaias, et kodune laps räägib ägedat juttu, et kahel korral sel aastal on juba õues lühikeste käistega pluusiga käidud, et sain kolm aastat tagasi ostetud rulluiskudega  kolmandat korda sõitmas käia, et Mees tegi mulle eile hommikul seente ja sibulatega jahuvaba omletti, et noorem poeg ikka füsioteraapias käib, kuigi see talle tüütu on (et see tema kõndimist parandama peaks kuidagi, ei jõua talle veel kohale, aga ma arvan, et paar aastat veel ja tal tekib äkki endal ka motivatsioon, seega ainult 2 aastat veel minupoolseid pingutusi!), kehvad ilmad väljas teevad ka koolis olemise veidi lihtsamaks just sellepärast, et aknast sisse paistva päikesega on veel raskem õppida kui muidu.

Nii et kõiges on head ja halba, tuleb vaid keskenduda ja otsida, kui tuju on kehv. Vahel aitab!

Tahtsin siia veel pildi panna poltidest ja mutritest, mida lahti-kinni keerata saab, aga fotokas teatas, et akusid laadimata  on see võimatu. Eks ma siis töölt tulles õhtul panen. Meil on need metal-vidinad vanaisa käest nooremale pojale sünnipäevaks tellitud. Need jubinad on nii ägedad ja täiesti aegumatud mänguasjad! Päris väiksena on see käsitsi kruttimine keeruline, kuid 2-aastane väike piiga meil küll teeb nendega mingeid oma asju, sest need on läikivad ja ligitõmbavad! Vahepeal saab jälle kuuks-paariks ära pandud ja kehvade ilmadega taas välja võetud.

EDIT: Lubatud pildimaterjal siis ka:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

P.S. Poldid on erinevate mõõtudega, s.t. kui kõik seibid ja mutrid küljest ära kruvida korraga, peab natuke proovima ja nuputama ka, mis millele sobib. Poldid pole nii terava otsaga nagu kruvid, lastega ohutum kasutada. Samas on nad nii suured, et suhu panema keegi naljalt ei hakka.

Ostetud erinevatest ehitusmaterjalide poodidest, müüakse õnneks ühekaupa ka 🙂

Advertisements

Kingitused, mis teevad mõlemale poolele rõõmu

Seoses Pisikse Piiga sünnipäevaga avastasin, kui ägedaid nukumööbliasju müüakse poes! Puidust, palju vahvamad kui plastist, mõnusad käes hoida, malbete värvidega. Roosasid oli tegelikut ka, aga valged ja kollased olid mulle meelepärasemad.

Eelmisel aastal kinkisime talle ühe nukukapikese, kuna aastasele lapsele on ikka üsna raske kingitust valida, kui ta pole ainus laps. Esimese lapsega vaatad küll, millal kõrinaid kätte anda, millal füsioloogilise kujuga puidust haamer värviliste punnide tagumiseks, sobivalt mitmekülgsete kujunditega sorteerimiskast, õigel hetkel õige vanusega duplo-legod, poistele iga kord mõni auto ja nii see kraam koguneb.

Varsti on kõrinaaeg möödas, siis passivad sortimistünni värvilised jupid eraldi kuskil kasti/kapinurgas ja varsti saab [lapsevanem!] kokku panna paljusid erinevaid puslesid.  Seega – kingituse valimine väiksele lapsele võiks olla võimalikult lihtne.

Niisiis on meil nukumööbli sarjast üks eelmise aasta nukukapp mahukate ustega, sel aastal lisandus üks nukuhäll väiksele titanukule ja jõuluks kingiti suurem nukuvoodi ka. Ülejäänud asjad, mis väikseid lapsi rõõmustavad, on igasugused pallid – nii väiksed kui suured, tavaliselt kipuvad need küll mõne aja jooksul tühjaks saama või ära kaduma ja seega on uue kinkimine tavaliselt üsna tabav kingitus.

Siis pusled, kuni neid ei ole nii palju, et tükid omavahel määramatuse kuhjaks ei kogune, mida keegi enam sorteerida ei julge – eriti need, kus ühe karbi sees on 3 erinevate piltidega puslet, isegi samade tegelastega, aga tükkide tagumine muster on pisut erinev. Neid on minu meelest võimalik hoida ainult soontega kilekottides, kõik pusled eraldi, originaalkarbis.

Siis mulle meeldivad ägedad mänguasjakastid – no sellised, mis on pealt auto või mõne looma pildiga ja lihtsalt kokku volditavad, ilma teravate nurkadeta ja ilma ratasteta, mis pealeistumisel alt ära kaovad või põhja sisse lõikuvad.. Rannahooajal suured liivakastiasjad, kui on rannas/liivakastis käimise võimalusi – ilusaid liivaämbreid saab kasutada ka kinkekoti asemel või siis hoopiski marjakorjamisel, kui lastele suur ämber võimatu missioonina tundub. Olen näinud, et ämbrites hoiavad lasteaia- ja koolilapsed oma vildikaid ja nukuasju ka, kui atraktiivsed ämbrid on, mitte need tühjaks saanud šašlõkiomad. 🙂 Liivakastis õnneks vahet pole, kui on mitu kasutajat, läheb kasutusele kõik. Taaskasutamise mõttes oleme erinevaid jogurtitopse ka kasutanud, aga nendega on see halb asi, et kergelt lähevad katki ja kui pole kattega liivakast, lendavad tuulega kergelt ka minema. Liivakastist välja. Peenardele, aiaäärde või tänavale. Tavalised liivavormid on seetõttu asjalikumad, muudavad küll päikse käes praadimisel lõpuks värvi, aga peavad kauem vastu. Iseasi on muidugi need liivavormid, millest aru ei saa, millega on tegu. Meil on toas kasutute mänguasjade karbis üks helesinine morsk, mida lapsed kunagi ei kasuta. Mitte millekski. Ju see siis ei seostu millegagi. Aga kuna see on uus, pole ma seda ära ka visanud. Ju ta siis ootab taaskasutuspoodi minekut, aga ei tule mulle kunagi õigel ajal meelde.

Seega – pigem vähem, aga korralikke äratuntavaid ja lihtsalt vormitavaid asju, liivalossivorme, suuri kühvleid. Iga aasta mõni (alguses), hiljem vajadusel, kui osad purunevad või ära kaovad. Algul pole ju palju vaja ja ühel hetkel ei ole enam vaja.

Sellepärast ongi pere noorematel lastel lihtsam – kõik on juba kellegi jaoks olemas ja salaja saab pisikesi legosid ka suhu toppida, aga kingituse tegijal on raskem. Et mida kinkida, kui laps pole veel suures kontserdieas ja elamustest kahesena näiteks nagunii suurt aru ei saa, et just sünnipäeva puhul.

Seega on hea aeg nukunõudeks, nukumööbli kogumise alustamiseks, mõneks raamatuks või lauamänguks, kui majas veel tühja riiuliruumi on, nukuriieteks, mõneks ilusaks klambriks, kui sobivas pikkuses juukseid jätkub; loomi ainult siis, kui TÕESTI on vaja neid karvaseid. Meil on vanemate õdede-vendade loomakollektsioon: 2 karu, mõned koerad, paar hobust, bande öökulle, mõned hiired, mutt ja siil. Karud on kasutusel võrevoodipehmen- dusena, kust neid hommikuti välja aidatakse ja pärast riietumist tuleb karud tagasi voodisse laadida. Kolmas karu, kellel seelik koguaeg nägu varjab, saab erikohtlemist kärus sõidutamisest suure nukuvoodini, kui tal hea päev on. Koerad, kullid ja muud tegelased ei leia üldse kasutust, v.a. siis, kui paari kuu tagant nad kastiga toanurgast välja tõsta ja kaas irvakile jätta. Aga ma tean, et veel mõned aastad ja siis on vaja juba teatripublikut, kes oleks kannatlik, ei teeks teatritükiga samal ajal köögis süüa ja istuks seal, kuhu paigutatakse, kasvõi kuhjas kogu etenduse aja. Siis kulub see kastitäis pealtvaatajaid marjaks ära! Heal juhul saavad nad isegi pileti ega pane pahaks, kui etendus iga kahe minuti jooksul valju itsitamise pärast katki jääb. 🙂

Spordivahendid – neile saab avada ka kogumiskassa, kui parajasti midagi osta ei ole, aga tead, et poole aasta pärast oleks näiteks hea mõni kolme- või neljarattaline, suusk, uisk, kelk või rattakiiver kasutusse võtta.

Ah jaa, õhupallid, mullitajad, kunstitarbed ja väiksed autod on ka ägedad, kuni tuleb teismeiga ja peab valmis olema  mõni nädal küpsetusraamatut, teisel nädalal huulepalsameid kinkima. Poiste puhul aga pole mul õrna aimugi, mis sünnipäevalastele meeldida võiks, kuna asi piirdub ümbrikusooviga. Mingid aastad tagasi tegime Vanema Poja sünnipäeval mängude auhindadeks-loosideks erinevat kraami, näiteks taskulampe, kruvikeerajaid, mullitajaid. Kruvikeerajad olid ilmselgelt ebapopulaarsed, nende saajad soovisid need mullitajate vastu välja vahetada. Nojah, ega ema ilmselt nagunii ei lubaks kruvida. Waldorfkoolis pidavat kruvikeeraja ja heegelnõel nagunii kõigil õpilastel pinalis olema, räägib rahvasuu, nii et kruvikeerajaid polegi mõtet edaspidi osta, sest

  • osa lapsi on juba igapäevaselt kasutusele võtnud need, mis neil pinalis on
  • ülejäänud lapsed oskavad mullitajaga midagi ette võtta, kruvikeeraja-värk jäägu isadele või tehnoloogiatundidesse, äkki seal tehakse veel midagi sellist??

Tegelikult on need suured lapsed asjalikud ja koguvad  uute tehnoloogiavidinate, jalgrataste, merisigade ja raamatute jaoks raha. Sellepärast ongi nii armas, kui väiksed lapsed rõõmustavad südamest ka suure ilusa palli ja seda ümbritseva pakkepaberi, nukuhälli või mullitaja üle.

Või et sünnipäeva puhul saab kõik õe juukseklambrid pähe panna ja mängida kõigile pereliikmetele õnnesoovimise mängu, mis õhtu poole sujuvalt Tibu-tibu, ära näita!- mänguks moondub, sünnipäevalaps kavala näoga “Õnne! Ibu-Ibu-Näita!” sosistamas ja rahulolevalt naeratamas.

klambrid peas

Sünnipäevad on toredad! 🙂