18-aastase otsused

Meil oli võimas nelipüha-pühapäev. Tegelikult polnud ma küll kursis, mis värk selle nelipühaga on, nii et kui laupäeval saime päev läbi vajalikke aiaehitus- ja korrastustöid teha, siis pühapäeval tõstsime oksad ja rohelise kraami autosse ja üritasime seda jäätmejaama viia. Nagu iga aasta.

Saladuslik käsitsi kirjutatud silt jäätmejaama väravas teatas, et pühapäeviti avatud kella 16ni, aga täna suletud. Hmmmmmm, päriselt? Jah, nüüd me saime aru, miks üks auto enne meid oli järelkäru ja rehvidega ja kui ära tahtsime minna, oli tolle auto rahvas sellise näoga, nagu nad tahaks oma rehvid sinna Jaamamõisa tänava kraavi heita. Aga nad ei heitnud, vähemalt seni, kui me mööda sõitsime.

Aga teine jäätmejaam on ju veel!? Helistasin koju, Vanim laps kontrollis arvutist ja pakkus aadressiks Turu 49. Teod ja oksad ei lõhnanud autos, selle töö tegid nende eest ära need rohelisemad aiajäätmed. Aga leidsime lõpuks selle Turu tänava jäätmejaama ka üles – küll teiselt poolt teed kui esialgu arvasin – aga peale sinna sissepööramist tuli meile vastu üks auto koos puuga. Puu oli Olerexi rendikäru peal kenasti. Tundus kahtlane! Ja hetke pärast selguski, et ka see jäätmejaam oli suletud, seekord küll pisikeses kirjas trükitud tekstiga, et Jäätmejaam suletud. Riigipüha.

Paistis, et ka enne meid oli inimesi kohal käinud, kuna värava taga ootas riigipüha möödumist kari kodumasinaid – mõned vanakooli külmkapid ja muud pudi-padi. Ohkasime. Mõtlesime. Helistasime. Lõpuks sõitsime linnast välja ja viisime sugulaste maja juurde platsile, kus kõik nende tänava majapidamised juba okste-puidujäätmete kuhja kokku olid kogunud. Muu lubasid nad lahkelt oma komposti panna, mis meie oma komposti ei mahtunud. Tõime siis teise tiiru oksi veel neile sinna ja nüüd on õu tühi, enam ei passi seal okkalised roosijäätmed, mis möödajalutajate seelikusabast kinni haaraks või jalgratta kodarate vahele kipuks. Täitsa tühi sirelite alune!

Sirelitega meil läks nii hästi, et poleks uskunudki – kui siia kolisime, siis selgus, et eelmistel oli kõik hästi läbi mõeldud. Sirelid kasvavad naabrite aias, aga lehed-õied ulatuvad kõik kenasti meie poole. Seega – meil on ruumi, kuhu autot parkida, lisaks saame ka mittestandardseid õisi otsida, aga ise sireleid kasvatama ei pea! Kahjuks on neil nii korrapärased sirelid, et ühtki viielist ei olnud näha, kurtis Mees.

Vaarikatega oli meil sama moodi – teise naabri aias kasvasid, meie aia servas. Kui meie enam korrapäraselt neid välja ei tõrjunud (eelmised armastasid hoida oma sissesõidutee ühegi rohulibleta, puhas suurekiviline killustik ainult), kolisid vaarikavarred tasapisi läbi võrkaia meile ja nüüd siis on kahel pool aeda sõltumatud vaarikaread. Meie peame ainult pisut korda, sest mulle ei meeldi suurte sakiliste kividega  kohad, kui lapsed on selles eas, et kukuvad ennast kõvade asjade peal katki. Nii me lasime killustiku vahel rohul ja muul kraamil kasvama minna ja natuke aitasime kaasa ka, palju pehmem jalgratta pealt kukkuda!

Lasteaias mängitakse kevadtormi. Igatahes igal õhtul, kui järele lähen, tulevad põõsastest välja Kevadtormi sarnaste näomaalingutega lapsed. Kael ja käed on ka samast ooperist. Ma siis iga kord kiidan, et nad ikka õues mänginud on ja mõnikord õnnestub siis osa grimmist kodus maha pesta. Eile aga tõi hoopis Vanem õde Noorema Poja lasteaiast ja nüüd hommikul ma avastasin, et enne lasteaeda võiks randmest küünarnukini ka lapsel puhtaks pesta, sest täna on ju rattapäev lasteaias ja siis pole ehk aega näomaalinguid teha?

Vanema Õe jutust selgus, et lasteaias käinud hambaarst oli öelnud, et Nooremal Pojal olid juba alumised esihambad ära võetud. Või noh, vahetunud, täpsustas Vanim laps. Aga seda me tegelikult teadsime ise ka, kas midagi muud uudist siis ei olnud? Vanim Laps ei teadnud. Kui peale füsioteraapiat Noorema Pojaga lasteaeda jõudsin, lootsin, et äkki on Lasteaiakülastaja Hambaarst mingit pabermaterjalil infot siis vähemalt jätnud, tagasisideks või nii? Jah, oligi – jänesega värvimispaber.

Kuuldavasti käivad inimesed muudkui ujumas või siis valmistuvad eksamiteks. Või teevad plaane, kus nad suvel Tallinnas tööle hakkavad, kui TTÜsse sisseastumine õnnestub. Tundub, et KOHE tuleb kõik ära otsustada, et kus hakkad elama, kus hakkad tööl käima, kui sinna sisse saad ja see tuleb kibekiirelt enne ära otsustada, kui sisseastumise info käes on, sest muidu hakkavad ju kõik teised sisseastunud ka endale elukohta otsima, töökohast rääkimata? Paanika! Mõtle, mis siis saab, kui ma äkki valesti otsustan ja kui mulle seal töökohas ei meeldigi? Kui Eriti Oluline Sõber ütleb, et pead otsuste tegemist hoolega kalkuleerima, KÕIKE arvesse võtma ja sul-tundub-olevat-nii-palju-potentsiaali, tee ometi sellele vastavalt need otsused, siis on sooritussurve tõesti väga suur.

Oh, ma küll ei mäleta, et ma 18-aastaselt nii mustvalgelt maailma näinud oleksin! 🙂 Usun, et mu maailm võis mustvalge ja kas-jah-või-ei valikutega olla küll, lihtsalt ma ei mäleta seda. See oli ju umbes 18 aastat tagasi!! 😀

Ega siis polegi muud teha kui lohutada, et kui töö tõesti ei meeldi, võid ju mujal ka proovida. Kui teed otsuseid, siis mõnikord võivad vabalt ka valed otsused olla, nii õpitaksegi. Kui ei meeldi, ei pea suve lõpuni sellises kohas tööl olema, kus iga minut piinled. Jne. Kui kuidagi ei saa, siis tavaliselt ikka saab, kui kontrolli natukeseks päris käest lased. Mõnikord siis oledki käestlastud võimalusega, aga ka see puhkeaeg võib mõnikord ära kuluda, isegi kui kohe selle mõttest aru ei saa. Kui oled ettekuulutusi kuulnud, kuidas selle asutuse juht on natuke veider, võid ju ikkagi proovida, sest khmm, kes meist siis poleks natuke veider??? Kes??? On ikka imelik küll, kui ta kuskilt otsast veider pole!!

Ja nii me siis passime, ootame matemaatika riigieksami lähenemist. Seesama laps kurtis küll hommikul, et magada viimasel ajal ei saa, aga matemaatikaga see küll seotud pole. Või muretsemisega. Ma nüüd ei teagi, kas see on hea või halb. Igatahes on tal kleit juba olemas. Ja iga-aastased maikuud lähevad ka mööda.

Mina ootan hoopis neid põhikooli eksameid, sest kahel juhul pean ma komisjonis olema ja töid parandama. Aga kui need ka läbi saavad, siis võiks juba maasikakastide maasikad ja mõni uus suvine seelik või kleit ka valmis olla. 🙂

Need siilid ei teadnud Kevadtormist midagi, aga ikka on näod mustad.

 

Mida teha papist?

Esimene, vägev idee Minu Õelt: võib teha noorele huvilisele pesumasina.

Kaua tegemiseks aega läks, on täpsustamisel. Ülejäänud töö kirjeldus on selline:

Valisin paksemast papist kasti,  nudisin sobivasse suurusesse. Liimisin ja teipisin kasti kinni.

Joonistasin ette luugi ja lõikasin välja. Ülejäänud kastimaterjalist lõikasin teise luugisuuruse tüki, liimisin nende kahe tüki vahele ühe kiletasku kile.
Teipisin pesumasina üle kleebitava linoleumi tükkidega, nii palju kui neid kunagisest köögilaua projektist üle oli jäänud. Natuke jäi puudu ka, sinna kleepisin lihtsalt valge paberi, et oleks valgem. 
Uksele tegin magnetiga kinnituse – ukse külge kleepisin magneti (külmkapi külge käiva poenimekirja magnetiga papist tagakaas) ja pesumasina külge õmblesin ( 😀 ) kaks seibi.
Joonistasin peale nupud ja pesupulbri luugi, keeratava nupu tegin 5L veepudeli korgist poldi ja mutri abil.
Vsjo! 😀

Igasuguseid asju saab sellega pesta, eriti riideid ja mänguautosid. 🙂

Aga teine asi, mida papist teha saab, on riidega kaetud musta pesu korvid. Sangadega.

Tööpõhimõte on sarnane esimesele papiasjale – valid sobiva suurusega kasti ja mõne kanga või kangad, millega kast pealt ja seest katta. Arvestad õmblusvaruga ja lõikad kõigi külgede kahekordse materjali ja kahekordse põhja riidest välja. Õmbled omavahel kokku nii palju kui võimalik, ajad ühest-kahest küljest lahtise riidekoti kastile selga, õmbled servad kinni. Kui soovid sangadega varianti, õmbled sangad ka enne kanga külge, aga kui meelest läheb, saab ka hiljem need juurde õmmelda.

Meil on 2 erineva suuruses kangaga kaetud pappkasti, pole poole aasta jooksul veel ära lagunenud, nii et julgesin ikka postituse teha. 🙂 Väiksemat kasti on poisid ikkagi ühest servast pisut retsinud, aga üldiselt on hästi hoitud. Miinuseks on see, et kui ei taha õmblusi harutama hakata, siis tuleb hoida, et kastikangast väga ära ei määriks. S.t. väga märgi või pudruseid riideid tuleb pesukorvi ettevaatlikult panna või hoopis kohe pesumasina juurde ära viia, et riie ei määrduks. Muidugi sobiv kangas aitab ka kaasa, lumivalgest kangast ei soovita näiteks teha.

Aga muidu üsna käepärane ja soodne võimalus pesukorvide ise valmistamiseks, sest need võrkmaterjalist traatservaga pesukorvid kippusid meil lagunema, kui nendega telgimasinaid mängiti. Miks just telgimasinaid, ärge küsige, mina ei tea, kust see idee tuli. 🙂

Ja kui suurematel lastel igav hakkab, võib teha lego lauamängu. Mängureeglid vastavalt tegija soovile!

Korraks ajudest ja IQst

Kui sellised ilmad on, et väga külm pole, soovijad saavad lund lükata ja saab teha mõnusaid seest soojendavaid toite, siis on elu minu meelest ikka vägev!

Kadusid jääkolmnurgad akende nurkades ja väikesed mänguautod aknalaual pole ka kokku külmunud. Lund sain lükata tund aega, aga kõik sai lükatud ja 3 kuhja said kelgumägedeks disainitud. Väike Piiga käis küll ühe otsas kelguga – s.t. tema ronis mäele ja kelk oli tal käes, aga mäele ei jõudnud, sest mägi oli ikkagi väikene. Ma ise olen alla kahe meetri pikk ja mäed, mida ma tekitada suudan, on seetõttu kuni meetrised, aga no väikestele kelgutajatele sobivad. Ülejäänud lumekuhjad sobisid kelgutamise asemel sisseastumiseks. No nagu sisseastumiskatsed uuel unikaalsel moel, s.t. pärast pidin labidaga lume uuesti üles tõstma, kui sisse- ja väljaastumised ja “heina tasaseks tallumised” tehtud.

Ahjuroa tegemiseks nappis aega, nii et läksin kiiremat teed pidi ja tegin läätsesuppi. Välja kukub see umbes nagu hernesupp, sarnase maitse ja konsistentsiga. Tegin punastest läätsedest (mis on tegelikult kuivatatult oranži värvi), aga supp tuli kollane ja kõik kodused pidasid seda hernesupiks. Läätsede keetmisaeg on lihtsalt 10+ minutit, selle ajaga jõuab lisaks praadida küüslauku ja sibulat ja mõned punased oad võib ka sisse visata. Karrit ja pipart lisaks soolale ja ongi valmis!

Esmaspäeval oli koolipäev koos lastega, uurisin, kui paljud said vähemalt ühe sellise kingituse, mis neile head meelt tegi. Enamus tõstis käe, ühes klassis oli natuke üle poole neid kingi/kinkide üle rõõmustajaid, teistes klassides rohkem. Mul oli hea meel, sest järelikult inimesed ikkagi oskavad veel hinnata  kingitusi. 🙂

Paar last olid käinud ka autoga kraavis, aga keegi peale minu polnud käinud EMO-s. Hea tulemus.

Meil oli jälle paar koolitust seni, üks oli päris huvitav. Seal räägiti andekusest – koolitaja oli seda meelt, et kirjanduse põhjal on tõesti kõik milleski andekad. Aga mitu annet siis inimesel on? Mis teie pakuksite?

No üks protsent erinevatest andekustest ehk siis sünnipäraselt umbes 30 andekuse tahku on keskmine, kõiki tahke peaks kokku olema umbes 3000. Vau…  Kõik, kes olid mõelnud 3 või 5, olid ikka päris üllatunud! Puha geeniused ju, kui kõigil oma 20-30 andekust? Huvitav, kas siin mängib rolli see, et ei lihvita neid briljantseid oskusi, vaid püütakse kõiges vähemalt keskmisele tasemele jõuda, isegi kui mõnel lapsel lihtsalt pole motoorika nii hästi arenenud, et kauneid pilte joonistaks? Et arendame hambad ristis KÕIKI halbu külgi ka, mine tea, millal neidki vaja läheb? Hea külg on ju niikuinii tugev sul, mis selle lihvimisega ikka vaeva näha? Eriti kui oled viieline – siis ei oska ilmselt midagi eriti hästi? Segane värk.

Siis arutleti veel selle üle, et tänapäeva noored on ikka teistsugused! Ehk siis palk ei mängi nende jaoks enam nii suurt rolli kui eneseteostus – paljusid põnevaid, ägedaid asju on noored inimesed nõus tegema ka vabatahtlikult ja tasuta, mitte ainult raha koguse järgi ei käi töö ja tegevuse valimine. Märgatavalt on kasvanud igasugu vabatahtlike arv, seda olen ma kaasuva nähtusena ise ka avastanud. Ülikooli ajal käisin vabatahtlikuna erinevatel talgutel  ja see oli üsna kitsas ring inimesi, kes sellest asjast kuulnud oli ja seda viljeles. Praegu aga on palju erinevaid organisatsioone, kus saad vabatahtlikuna osaleda nii Eestis kui mujal maailmas ja teemade rubriik on ka lai – projektide kirjutamisest ja laste/loomade/keskkonna abistamisest paberimajanduse, teeninduse, ehituseni.

Inimesed hakkavad tagasi jõudma oma tunnete määramise juurde – kas ma saan aru, mida ma tunnen?  Miks ma nii tunnen? See on imelik. See võiks ju kaasas käia väikelapse east alates – tunnete nimetamine, teiste tunnete uurimine, aga ometi on see paljudele meie põlvkonnast raske. Mulle ka. Me oleme ju kõige vähem tunnetest rääkivad emad ja isad Euroopas!

Miks ma rohkem söön, kui on väga raske päev olnud? Miks ma ei peatu tunnete analüüsiks keset kööki?? Sest ma ei oska nimetusi anda ärevusele, masendusele, väsimusele, üleliia andmisele. Ma ei ole harjunud selle peale üldse mõtlema sellistel rasketel hetkel, kui tunnen mingeid negatiivseid või ärevaid mõtteid!

No see on näiteks see koht, et annad endast kõik ja natuke pealegi, sest nad nõudsid. Nüüd olen tühi, kelle käest võtta asemele? Kellegi käest võtta ei ole ilus, nimetatakse kohe vampiirluseks. Okei – k u s t  võtta asemele, kui energia on otsas? Toiduga ei saa ju emotsionaalset tühjust täita, aga vähemalt on valu või tühi tunne tuimem. Sest kõht on servani täis ja füüsiliselt on hea meel, et olen midagigi enda heaks teinud. Muidugi see pole kõigil nii, on ka neid, kes stressi tõttu just ei söö. Ei taha ja ei söö. Ülesööjad kadestavad neid (ja vastupidi). Samas võib vabalt olla nii, et tavaliselt sööd lohutuseks, aga väga suure trauma või üleelamise tõttu mingil perioodil unustad söömise. S.t. pole alati ainult üks variant võimalik, vaid need lohutusstrateegiad sõltuvad olukorrast. Lõikumisest ja uimastitest me praegu ei räägi.

Küllap sellegi käitumise paneb tööle õpitud muster. Huvitav oli see, et inimene pidavat kogu oma käitumise mustrid ära õppima kolmes faasis – esimene faas on 0-3 eluaastat. 3.eluaastaks on meie lastel siis kolmandik käitumismudeleid omandatud?!

Teine osa õpitakse 3.-7. eluaastal ja viimane kolmandik kooli ajal. Puberteedieaks on käitumismustrid juba selged, kuigi see lapse MINA, mis puberteedieas välja kooruma hakkab, on juba lapseeas olemas. No ja kogu elu siis kasutavadki inimesed seda lapsena etappidena omandatud “lapseminasid”, kui nad end ekstra treenima ei hakka halbade käitumisvalikute puhul. Hmm. Nojah, mida tavaliselt arvatakse, mida laps kolmeseks saamiseni õpib? Kõndima, rääkima, hüppama, sööma, sokke jalga panema, ennast emast eristama ja mänguasju jagama?

Meenub mu isa lause, millega harjumine mul tükk aega võttis – et 5.eluaastaks on lapse iseloom välja kujunenud. Usute? Tema oli seda kuskilt lugenud, algallikat ma ei tea, ju siis vist teadlased. 🙂

Aga päriselt, kui järele mõelda, on üsna tavaline, et laps peale jonnieast ülesaamist nö. küpseb ja pärast on tal needsamad jooned olemas küll, mis väiksenagi. Aga ma ei julgeks sellest küll kohe mingeid tohutuid ennatlikke järeldusi teha! Ikka ju vaieldakse, kas IQ on 10.eluaastaks kindlaks kujunenud või suureneb kuni 10% veel peale 10.eluaastat? Seega ei tohiks kooli sisseastumiskatseid algklassilastele teha IQ põhjal, äkki laps alles areneb?? Või, vastupidised uuringud viimase 5 aasta jooksul näitavad (teadlased!), et kehvades keskkonnatingimustes IQ võib hoopis väheneda!

Uuringus olid vist 7 aastased lapsed, uuriti neid kooli minnes ja siis vist 5 aastat hiljem. Kehvadeks oludeks, mille käigus intelligents vähenes, olid näiteks kooli sisekliima – kiusamine, narrimine, kurjad õpetajad jne. Selgub, et kui keegi ütleb Sulle halvasti, siis lülitub aju ilma mõtlemata välja, näiteks üks irisev repliik õpetajalt – või miks mitte ülemuselt töö juures – lülitab mõtlemise 30 minutiks välja. Jällegi uuringud – halb õpetaja, eriti algklassides, hävitab 85% lapse enesehinnangust! Ja tagasi seda niisama lihtsalt ei saa. Ka Eesti statistika ütleb seda – need, kes põhikoolist välja on kukkunud, neid on väga raske tagasi õppima saada. Koolikogemused on lihtsalt nii masendavad! Seda ka nende jaoks, kes pole küll koolist välja kukkunud, vaid selle hambad ristis läbi käinud – aga nad näiteks ei suuda minna lastevan emate koosolekule, sest selleks peab kooli uksele lähenema!

Selle halvasti ütlemise kohta oli ka aju-uuringuid tehtud,  lausa 100 inimesega kontoris, kus ülemus oli kõigile käratanud vastiku häälega: “Kas keegi üldse tööd ka teeb siin täna??” Ja lülitas nii 100 aju ~30 minutiks välja, kaotades sellega 50 töötundi. Ühe lausega.

Siis inimesed ei teegi tööd, kuna me ei mõtle üldse kogu aeg, nagu me ise arvame. Töö ajal saab automaatselt midagi teha küll, aga mõtted tegelevad häiritult muuga – Miks ta meile nii ütles,  Kas ta mõtles sellega mind jne.

Aga kui õpetaja tunni algul nii ütleb, kes siis tahab kaasa töötada? Või kes siis SAAB kaasa töötada? Või kui ema kodus nii ütleb? Või teie ei ole kunagi nii öelnud??

Veelgi enam paneb mõtlema see, et inimene saab õiglane olla ainult nende suhtes, kes talle meeldivad. Vist peaaegu kõik on seda kogenud, et töö on klassikaaslasega sama, aga üks saab parema hinde, teisel on rohkem vigu märgitud või vähem punkte samade asjade eest antud. Väidetavalt leiab inimene alateadlikult rohkem vigu nende puhul, kes talle ei meeldi. Hmmm. Siia alla käivad vist need hetked, kus üks kahest inimesest on mingil põhjusel teisele halvasti öelnud ja end halvasti tundnud ja siis meenuvad kohe kõik ülejäänud korrad ka, kus see teine vigu tegi või halvasti käitus. Temast polegi midagi paremat loota.  Või siin on jälle seesama koht, et mõttepaus ja ratsionaalne mõtlemine puhkab, aga mõte “nagu töötaks”? Nii, nagu lapsepõlves käitumismudel sellise olukorra puhul salvestatud sai teiste pealt?

Tegelikult räägiti toredaid asju ka, mitte ainult sellest, et polegi lootust, kõik on hukule määratud. Koolitaja näiteks selgitas, et temal läks terve üks aasta ülikooli õppejõuna harjutamiseks, et kõik üliõpilased meeldivad talle. Ta harjutas, et suudaks neid õiglaselt hinnata! Teine aasta aga kulus sellele, et endale sisendada, et kõik üliõpilased on väga targad.  Et see tunne määrab ära ka selle, kuidas nendega käitud – tunne on põhjus, käitumine on tagajärg.

Aga mida on siis õppimiseks  vaja? Sellist õhkkonda, kus inimesed ei muretseks oma mina pärast. Turvatunnet ja parajalt kiitust/tunnustust ka. Mitte ainult koolis ja mitte ainult õpilastele.

Et siis – kas tuled kooli hea tujuga või nakatad kõik paha tujuga? Või sama asi kodu kohta, igas peres – kas tuled koju hea tujuga või nakatad kõiki oma paha tujuga? Inimesed on ju võimekad. Ajudega! 🙂

P.s. pilt tuli vastusena otsingule “aju lülitus välja” ja on pärit Psühhobussi lehelt.

12-aastaselt ülikooli ?

Otsisin endale mingit ägedat raamatut, kuna Krisostomuse raamatupood saatis mulle mingi inglise keelsete raamatute isikliku pakkumise minu otsingute põhjal, aga need olid imelikud ja Goodreadis väga kehva hinnanguga, kuigi sisukirjeldus tagakaanel oli ülilubav.

Näiteks üks: See pere on oma 6 last juba 12-aastaselt ülikooli pannud!!! Ühest neist on saanud kõigi aegade noorim insener, juba 18-aastaselt! Ja nii edasi. Harjumatu ja natuke imelik, mõtlesin.

Mitte see, et targad lapsed, vaid see, et lapsepõlve asemel on Õppida-õppida-õppida ja 12-aastaselt on inimesed kuulsatesse ülikoolidesse sisse saanud tänu tugevale kodusele tööle ja õpivad ja on varakult tööturul, aga …. kuhu lapsepõlv siis jääb?

Mitte et lapsepõlv oleks kohustuslik arvutimängude ja nukkudega mängimise tõttu, aga kogu see loogika areng, mõttemaailma avardumine, erinevate inimestega suhtlemine ja sõprussuhete kujunemine… nii palju asju, mida niigi omandada lisaks koolitööle. Rahulik, vahel väikeste kiiremate hüpetega “küpsemine” on see, mis minu meelest seda silmaringi laiendab, et mõtled ja arutad sõpradega, vanematega…

Aga mis tulevikuväljavaated sellel 12-aastasel on peale vanemate surve? Jah, eks ta kindlasti ole mingites ainetes tugev, aga terve elu 12-aasta vanuselt tehtud otsuste järgi oma elu elada võib mõnele küll sobida, aga kindlasti mitte 100%?

Või ma olen lihtsalt kade, tegu on pseudoprobleemiga?

Kahtepidi arvamusi tekkis peale selle artikli lugemist. Sama perekonna raamatu link asub siin.

Igatahes ma seda raamatut ei tahtnud osta. Ma arvan, et toredam on, kui lapsed saavad aega lapsed olla. Jah, miks mitte selle käigus ka välja mõelda, mida iga laps eriliselt armastab ja teha tahab? Koduõppe puhul saab ilmselt rohkem otsustada, mida lisaks õpetada, koolide õppekava seda ei võimalda – seda, et mõni õpetaja tasuta lisatööd teeks (kuigi on loomulikult neid, kes teevad seda oma vabast ajast), aga lapsevanem ise saab küll vajadusel häid materjale välja otsida lapsele ja temaga tegelda. Me kõik ju tahame teraseid, ägedaid, lennukate ideedega lapsi, kes elus toime tuleks?

Muidu tegelevad lapsed ju kogu aeg millegagi. Ei istu tuimalt ega põrnitse tühja, ikka teevad midagi. Aga mida nad siis armastavad, milles nad end tugevalt tunnevad, kas seda teate?

Mõne puhul ei paista see 3-aastaselt välja, mõne puhul ei saa 8-aastaseltki aru, kõik trennid-muusikakoolid jäävad pooleli, sest “pole nagu päris see”. Mõni vanem sunnib siis lõpuni käima, hambad ristis, mõni ütleb, et pole midagi, proovime midagi muud. Lapsed on erinevad, vanemad on erinevad.

Aga koolisüsteem on üldiselt ikka sama. Ei saa ju võtta 2. klassis 4. klassi matemaatikat, sest süsteem ei luba! Tee lihtsalt 3 tulpa rohkem sellest ülesandest, mis sest, et igav on? Tee lugemispäevik, kui sulle meeldib lugeda, aga joonista kindlasti pildid iga raamatu kohta juurde, isegi kui sa ei salli joonistamist? Ma ei tea, vahepeal on raske see kuldne kesktee leida.

Meie lapsed tahtsid eelmise aasta suvel teha raamatutest uurimistööd. Üks haldjate esinemisvormidest erinevates eestikeelsetes noorteromaanides, teine lohedest Eragoni ja teiste Pärandi sarja raamatutes. Mina olin idee poolt, aga juhendamist ei tahtnud enda peale võtta, vanem õde aga tahtis  väga, sest tema oli just mõne aja eest uurimustööd teinud (Pratchetti teoste kohta, mille jaoks ta ligi 30 raamatut läbi luges). Aga tema nõuded ja juhendamine olid väiksematele natuke karm (vanuse erinevus 2.klassi, 4.klassi lõpetanute ja põhikooli lõpetanu vahel) ja tegemata need asjad jäidki. Sest kes siis veel juhendaks? Mina väiksemate laste kõrvalt lihtsalt ei jõudnud. Eks nad siis ootavad mõne aja, kuni tuleb uus tuhin midagi uut teha.

Lõpuks sattusin hoopis teisele teele, tahtsin Managers of Their Homes osta, kuni sattusin võrdlusele Managers of their homes ja Motivated Moms vahel. Esimesel juhul on seal tõenäoliselt kristlik taust koos koduõppega, mis mind ei sega, teisel juhul saab valida kodutööde listi päevade kaupa ja seda soovi korral koos piibliteemaliste lugemistega.

Motivated Moms oli odavam, ilma postikuluta, selle aasta kalenderplaanid lausa alla hinnatud (netist saab näidist vaadata, link allpool), nii et hankisin e-raamatu pdf-i 4 dollari eest. Paar päeva olen nüüd katsetanud ja päris äge on! Väljaprintimiseni pole jõudnud, nutitelefoni app’e müüsid nad ka, aga minu jaoks (nutitelefonita inimene) oli lihtsaim variant iga päeva tegevused lihtsalt paberile välja kirjutada (pdf-ist on paha vaatamas käia mitu korda päevas, sest peab selleks arvuti juurde tulema). Eks ma siis kunagi teen võrdluse, kui Managers raamatud ka kohale jõuavad.

Üldiselt tuleb kokku teha oma tööde ja tegevuste nimekiri, kuid vahepeal on hea ka teiste tehtuid kasutada, kui jaksu pole Oma Suurt Süsteemi teha veel, aga korras kodu tahaks ikka. Lisainfo selle odavama variandi kohta siin, http://www.motivatedmoms.com/ ja sealt saab valida Products.

Aga korraks veel tagasi selle lapse andeka külje toetamise juurde – kuidas teie olete teinud?

Julgustanud joonistajaid joonistama, väikseid fotograafe pildistama, kokkamishuvilisi kokkama? Ja edasi??

Aga midagi veel lisaks? Koolist legoringe, robootikat, nuputusringe otsinud? Neid ju pole kusagil eriti võtta, kui just Lego Mindstorms robotid 300-500 euro eest koju ei soeta?

Või ongi parem nii, et kui koolis matemaatika meeldib, milleks siis midagi lisaks teha, äkki muidu pingutad-pressid liiga palju ja enam ei meeldigi?

Tavalised erilised veidrad lapsed

Juhtusin eelmisel nädalal mitme emaga aspergeri sündroomiga lastest rääkima. Kuna minu lapsel diagnoosi pole, olen täiesti tavaliste laste ema. 🙂 Ükskord ma juba kirjutasin natuke sarnasel teemal siin postituses.

Käekirjaasi. Ütlesin, et olen palunud lastel käekirja ikkagi harjutada, aga vasakukäelisusele lisaks on see ikkagi üsna koolipoisilik käekiri. Ja vastus: kõik teised noogutasid, sest see on nii tuttav teema. Üks ema ütles, et tema on mõelnud ka lõpueksamite loetamatu käekirja peale, aga ta on nõus küsima haridusministeeriumist oma lapsele kasvõi erinõudeid, et võiks näiteks trükitähtedega või arvutis teha, sest koolis kirjutab laps ka tal trükitähtedega, et oleks loetav. Või arvutis. Joonistamisega on suht sama lugu, kellel laps oli esimestel aastatel tohutu koguse pliiatseid pooleks murdnud, sest talle ei meeldinud joonistada, kellel polnud nõus pintslit kätte võtma, kes aga oli millalgi teismeea-aastate lõpul esmakordselt joonistamise vastu huvi tundnud ja nüüd siis muudkui joonistab ja joonistab. Kahjuks muu õppetöö arvelt ja ainult ühel teemal.

Paelte kinni sidumine – peokingade, botaste jms teema. Emad vestlusringist noogutasid ja ütlesid, et tänapäeval on nii palju jalanõusid krõpsudega. Ja kui ta suureks saab ja ikka ei oska neid siduda, siis müüakse ka täiskasvanutele krõpsude jms kinnitustega jalanõusid. Edaspidi ostab ta endale neid ise lihtsalt. Minu küsimuse peale, et aga mis ema ma siis olen, kui talle sellist oskust – minutiga paelad kinni saada! – selgeks ei õpeta, hakkasid nad naerma. Jah, mis ema ma siis olen? Kõrvaltvaadates paistab see inimestele ilmselt

a) jabur, et selliste asjade pärast muretseda, mis sellest, et me tahame oma lastele parimat!

b) arusaamatu. Mis mõttes ei oska paelu siduda???

Jah, need, kes pole puutunud kokku lapsega, kes saavad koolis mitte esimeses klassis, vaid hiljemgi nutuhoo näiteks sellepärast, et nad peavad niiiii palju kirjutama, kuigi oleks võimalik ka kohe vastus kirjutada [kirjuta välja kõik tehted, nii nagu peab, kuigi sa juba tead vastust, lihtsalt kirjutamisele läheb kohutavalt PALJU aega lapse meelest ja kannatlikkus kõigub päevast päeva ja tunnist tundi, räägi või ära räägi enda vaoshoidmisest]… Jah, minu laps pole kunagi pliiatseid pooleks murdnud, aga ma usun, et see ei tähenda kohe kindlasti seda, et ema on teda “piisavalt kasvatanud”. Eks meil kõigil ole oma viha ja abituse teemad.

Kõigil on ju omad kiiksud, seda muidugi. Ja kui ma mõtlen tagasi oma kooliaja peale, ka siis oli neid, kellel lisaks mulle olid oma kiiksud, oma tohutud teadmised mingil alal, nõrkused muudel aladel. Ma isegi ei mäleta, kas meid siis kuidagi võrreldi, ainult et need, kes ei sobitunud, saadeti kuhugi ära. Minu klassis rohkem kui paarkümmend aastat tagasi olid omad hüperaktiivsed lapsed, kelle suuvärk ja käitumine tekitasid minus tohutut hämmeldust (ja hirmu ka muidugi), olid needki, kes olid vaiksed ja samas kohutavalt targad, no ja muidugi olid ka liidrid, kes rääkisid nendest asjadest, millest ma tihti arugi ei saanud. Kui keegi tahaks, saaks ilmselt mullegi mõne diagnoosi kirja, aga ma arvan, et oluline on hoopis see, mida teha, et elu laabuks.

Mida teha, kui laps tahab kohutavalt palju rääkida mingil kitsal teemal, mida ainult tema valdab, näiteks arvutimängus teooria teemantite leiusügavuste analüüsist erinevates maailmates? Kui ta suudab 10 tundi järjest paari pisikese söögi- ja vetsupausiga ühte ägedat uut lego komplekti kokku panna, mis pole vanuse poolest “veel” talle sobilik?

Kui ta ei tunne sotsiaalseid norme ega saa kohati aru, mida temalt oodatakse? Mitte ainult kinos-teatris vaikselt olemist, vaid ka näiteks seda, et kui nädalavahetusel hommikul kell 7 kõik magavad, siis palve hommikuti vaikselt olla kehtib seni, kuni on magajaid, mitte 5 esimest minutit? Sest tema, ausõna, ei kuule, et ta raamatut lugema istudes taob rütmiliselt jalaga vastu tooli, kolistab kogemata köögis kruusidega-lusikatega-kappidega, lööb möödaminnes end valusasti vastu seda diivanit, mis juba palju aastaid samas kohas on…. Ja nii edasi. Ja ta ei pannudki tähele, kui pluusikrae kogemata pluusi küljest ära näris, sest nii hea on raamatut lugedes midagi nätsutada…

Tegelikult me kõik harjume tasapisi imelike, kuid korduvate olukordadega ja see kõik tundub pereliikmetele lõpuks täiesti tavaline. See on see perekondlik veidruste kogum, mille kohta inimesed mõtlevad, et ilmselt on see kõigi teiste peredes ka nii. On teiega nii juhtunud? Närib teil keegi tuttav jopelukke, pastakaotsi, kaotab keskmiselt paar korda aastas kehalise riideid/kindaid/telefoni? On arvudega ümberkäimises super, nii et telefoninumbrite meeldejätmine näiteks pole mingi probleem, aga kehalises kasvatuses ei valita teda kunagi esimese kümne seas oma võistkonda?

Või siis vastupidi, mingi hetk hakkab pere ühele lapsele tunduma, et näiteks tema õde on ikka täiesti imelik, sest kõik sõbrad ütlevad nii. Ja see võib olla täielik piin, sest mida sa oma pereliikmega ikka teed, kui teda muuta ei saa, ükskõik, kuidas sa ka ei prooviks?

Ja selleks ei pea tõesti mitte mingit diagnoosi olema.

Mäletan näiteks, et mul oli väiksena piinlik, et minu vend teiste poistega ei kakelnud. Ei kakelnud ta koolis, ei maja taga kelgumäel. Võib-olla isegi kakles, aga mina ei teadnud sellest midagi. Minu klassi poisid küll kaklesid peaaegu igas vahetunnis. See oli nagu mingi norm, et kõik kaklesid. Õnneks oli vend minust suurem, nii et sain vajadusel ikkagi suures hädas olles teisi lapsi hirmutada teemal “kui sa ära ei lõpeta, siis minu suurem vend tuleb annab sulle tappa!” Isegi kui ma teadsin, et ta ei anna kellelgi tappa, sest ta on lihtsalt nii rahulik.

Ma ei mõelnud siis kunagi, et võib-olla talle ei meeldi lihtsalt kakelda või on tal selleks muud põhjused, mis poiste mõttemaailmast väiksele tüdrukule kohale ei jõua. Aga ma harjusin sellega ära ja aastate pärast tundus see mulle väga normaalne, et ta koguaeg ei kakelnud ja oli hoopis hästi tark, on siiani. 🙂

Ma lohutan end, et ehk minu ja minu laste isiklike veidrustega on nii, et suuremat kurja ei sünni ja sellega harjub ära. Vanemate laste veidrustega on lihtsam, harjumisaega on rohkem olnud, kuigi osadel teismeiga alles alguses, väiksematega on esialgu põnev.

Aga küllap nende sõbrad ja hiljem abikaasad neid ka niisugusel moel hindavad nagu nad on ja armastavad neid just sellisena. Mis vahet seal siis on, kas pidulikud kingad on paeltega või paelteta, kas lapsena joonistamine meeldis või ei. See suurem plaan on olulisem, nii et tuleb vist  võtta mõni hetk aega selle peale mõtlemiseks, kui maailma juhtmed vahepeal kokku jooksevad.

P.S. sain just kingituse PisiPiigalt. Prillipuhastuslapi sisse pakitud praetud leivakuubikud, mida vanaema talle hommikul tõi. Empaatiline kaheaastane arvas, et mul on aeg arvuti tagant lahkuda ja sööma ning koristama hakata 🙂

Andekas laps, tubli laps või Harilik Laps?

Käisin eile seminari moodi üritusel, kus räägiti andekatest lastest. Rääkisid erinevad asjatundjad – haridusliku erivajadusega lastega tegelevad spetsialistid, õpetajad  ja ka mõned lapsevanemad.

Huvitav oli see, et ONGI olemas asutused, mis on valmis aitama lapsevanemaid, kelle lapsel on koolis probleeme. Aga kõrva jäi mulle kraapima paar huvitavat lauset…

• “Ma ei usu, et mu laps andekas on, ta on lihtsalt tubli.” Ja seda lapse kohta, kes teises klassis 4.klassi matemaatika töövihiku ülesandeid lahendas igavusest. Aga kuna tal tundides kohati igav oli, ei suutnud ta alati tunni lõpuni vaikides istuda ja seetõttu polnud ta “puhas viieline”. Aga emal oli kahtlus, mis viis ta lõpuks ikkagi abi otsima, kui tema tark ja arusaaja laps äkitselt väga kiirelt “kolmeliseks” muutus, sest ta oli õpetaja välja vihastanud. Õpetaja oli senini koguaeg kinnitanud, et kõik on HÄSTI [sest valitseb arusaam, et kui ei ole hästi, siis ilmselt kaotad töökoha, kuna pole õpetajana pädev?] , kuni ühel hetkel oli väga, väga halvasti ja kogu pere sai sellest psühholoogilise trauma.

• Et kui laps juba eelkooliealiselt tugev on, võib esimeses klassis teha nii, et õpetaja abiga võtab ta korraga (või noh, sama õppeaasta jooksul) läbi nii 1. kui 2. klassi materjali, et kokkuvõttes minna sinna klassi, kus tal huvitavam on, ehk siis lõpetab nii 1. kui 2. klassi korraga kevadel ja viiakse peale esimese kooliaasta lõppu üle 3.klassi. Eestis juhtus ühest klassist ülejärgmisse edasiviimist 13 korda eelmisel õppeaastal!  Vau? Vau!

• Kui palju vanemaid sellisest võimalusest üldse teadlikud on? Kui palju on neid lapsi, kes küll mõnes aines on väga tublid (nt. matemaatika), aga ülejäänutes on keskmisel tasemel ? Arvan, et neid on päris palju, ainult et emad-isad ei tea, et neil on õigus nõuda oma lapsele isikliku õppekava koostamist selles aines. Ja paljud vanemad ei taha seda juba sellepärast teha, et nad on proovinudkooliga või õpetajatega sellest rääkida ja vastuseks on saadud “Mul ei ole selleks aega”, “teised lapsed on ka tublid”, “mu enda laps oli ka tubli ja tark, aga uskuge mind, selle puhul ei pea  m i t t e    m i d a g i  tegema!” jne.  Siin tulevadki mängu õpiabiga tegelevad keskused –  näiteks  toredad spetsialistid Tartus   ja Rajaleidjate Keskused üle Eesti. Kui ÄGE!
• Mina näiteks ei teadnud, et IGAS koolis tegutseb haridusliku erivajadustega laste abistamiseks nn.HEV-koordinaator; et õpiabi keskusesse võib pöörduda ka siis, kui laps on just  h e l g e   p e a g a ja koolis on tal igav – millegipärast kujutasin ette, et sinna lähevad “kahelised”. Milline väärarusaam! Sinna pöördutakse tihti ka siis abi saamiseks, kui laps ühel päeval lihtsalt ei taha enam kunagi kooli minna, olgu siis probleem kiusamises, kiirelt alanenud õppeedukuses, õpetaja pandud sagedastes märkustes või hirm kurja sotsiaalpedagoogi ees!  Kohe kahju hakkas, et mina sellest kõigest midagi ei teadnud, kui eelmisel talvel ja kevadel tohutus hädas olin…
• Julgustati abi otsima ka siis, kui pole kindel, kas midagi annab parandada või kui tundub, et koolisüsteemi muuta on nagunii võimatu. Kui lapsevanem hädasolevat last ei aita, kes siis veel? Kuigi tihti istub meie kõigi sees see kunagine laps, kellel ka võibolla koolis paha oli ja seetõttu tundubki, et peab lihtsalt ära kannatama – ei pea! Valikuid on, ausalt, aga harva jooksevad need siis meile kätte, kui ise ei otsi !

Andekuse koha pealt veel jagan paari linki – Võimekusest ja andekusest lugemiseks infot  ja üks raamatusoovitus ka andekatest lastest.

Mina arvan, et kõik lapsed on andekad ja erilised. Mõnikord me lihtsalt ei teadvusta endale, milles.