Tag Archives: sünnipäev

Mõttepaus

Nii, ei tulnudki uut lund maha. Imelik. Hakkasingi juba sügisega ära harjuma ja talve tulek tundus peaaegu et loogiline.

Tegelikult paistab, et loogilise asemel on lihtsam olla kinni automaatses rutiinis. Et teen neid asju, mis tavaliselt – tööd, lasteaeda, sööki, vahepeal NAGU midagi muud ka vahelduseks, aga kui püüan meenutada, mida muud ma siis tegin, ei tule midagi meelde. Siiski – eelmisel laupäval käisin Tallinnas. Korraks. Kellegi teise autoga sinna ja tagasi ja erilist elamust ei saanud. Mingi päev jooksin 10ks minutiks Abakhani (kesklinnas parkimine seab omad piirid!) ja otsisin uue sinise-valgekirju seelikuriide ning sobivast materjalist voodririide, aga seelikuni pole jõudnud. Plaanisin soojenduseks kardinariidest puuviljakotte õmmelda, sest need on ju nii lihtsad ja saavad kiirelt valmis – aga ei. Millegipärast jätkub hoopis palju energiat niisama istumiseks või pikutamiseks.

Inimesed tegid erinevaid toidu- ja kaalupostitusi. Noogutasin. Tõuseb jah see kaal, mis parata. Hakkasime Mehega veebruarist kord nädalas tantsukursustel käima – kaalu see küll ei häiri, kuna ilmad on sellised, et väga ei kisu aktiivselt jooksma ja hüppama. Isegi kui mu plaanid “toarattaga” sõita on täitsa olemas, siis tegudeni jõuan miskipärast ainult paar korda nädalas. Jah, eks ma söögiga hoian ka tagasi, aga mu organism on võtnud mõtlemispausi.

Mõtlemispaus on tegelikult hea, sest siis saab mõelda, mida ma tegelikult teha tahaks, aga kahjuks pole me organismiga neid mõttepause sünkroniseerinud. Mina jooksen oma oravarattal üle erinevate tõkete, umbes et Oo, teeks loodusnädala jaoks ägedad viktoriiniküsimused, mõtlen kõik ise välja, sest muidu pole minu jaoks piisavalt põnev;

auto ei tee enam võtmepuldist vajutamise peale teist nägugi, ukse avamisest rääkimata, uus patarei ka ei aidanud, peab vist ikka autoparandusse minema,

kaks väiksemat jälle köhivad, aga keegi peaks meeles pidama neile rohtu anda tihemini kui kord päevas;

Aaa jaaa, mul oli ju sünnipäev, tahaks sünnipäeva teha sõpradega! Aga millal? Kõigil on vist kole kiire? Oi, juba ongi nädal möödas… ei, poolteist… tagantjärele on vist imelik kutsuda? Hmm, teengi sünnipäeva siis, kui on rohkem aega!

Aga nii ma mõtlen vist iga aasta, sest ma enam ei mäletagi, millal ma viimati pidasin sünnipäeva, no et ükskord sõitsime kartautodega sisekardirajal ja ükskord me käisime Minu Õe ja kursaõe E-ga Otepää seikluspargis ja oli hirmus äge, rõhk sõnal “hirmus”, sest seal tuli mingi köiega kuhugi lahtisesse võrku hüpata ja mina ei tahtnud. Aga muud moodi ka ei saanud, nii et lõpuks ma siis hüppasingi ja midagi ei juhtunud. SuureSilmaline Hirm oli lihtsalt.

Aias kõikidel peenardel kasvavad juba asjad. Eelmise aasta kasti-maasikapeenral kasvavad sügisel istutatud puškiiniad (nii oli sibulapaki peale kirjutatud) ja paar tulbihakatist (maasikad parajasti olesklevad niisama, väga ei ole kasvu märgata, ma ka siis segama ei hakanud), päris lillepeenral kasvavad lumikellukesemätastega võidu ilusad rohelised lehed. Neid nimetatakse ka sügiskrookusteks, ehkki ma esimesel aastal siin elades kutsusin neid Kevadpettumuse Tekitajateks. Et kevadel olid ilusad, rohelised, järjest pikemad, aga õitsema ei läinudki, läksid koledaks ja teod plaksutasid neile ja sõid kõhu täis. Et sügisel samadesse kohtadesse mõned üksikud sügiskrookused ilmusid, seda ma peaaegu ei märganudki. Vähemalt järgmistel kevadetel olen neile noogutanud ja tean, et peale ilusa rohelise värvi ei eelda ma neilt midagi.

Naadid kasvavad ka. Piparmündid oma pikkade risoomisega on veel kaugemale lillepeenrasse hüpanud, igatahes kaevates tuli hästi lõhnavate lehepungadega piparmündivõsusid nähtavale kahe meetri kaugusel sellest kohast, kuhu mina neile soovitusliku istekoha andsin. Aga me mängime juba mitu aastat seda ringmängu, et nad iga kevad mind oma kasukohaga üllatada püüavad, nii et seekord ma ka enam muud ei teinud peale neile noogutamise. Peavad rohkem pingutama!

Kallis Mees tõmbas üleliigsed vaarikad välja. Kui me siia kolisime, siis meil vaarikaid ei kasvanud, naabritel aga küll. Eelmise suve seisuga kasvas meil vaarikaid vähemalt kuues eri puhmas eri aianurkades (meil on rohkem kui nelinurkne aed järelikult). Aga kui vaarikad nõuks võtavad inimestele silmatorkamise ja võsastumise, eriti sellisel aastal, kui kõik noored võsud midagi ei kanna, siis on tüütu. Samas on iga väikese linnaaia puhul ka see võimalus, et varjulisi kohti on palju ja ei oska neisse midagi kasvama panna, aga loodus ei salli tühja kohta ja külvab sinna käbedalt naate ja näiteks vaarikaid, sest ise sa ju ei otsustanud mõne varjutaime kasuks. Siis vaarikad seal põevad, nagu ka mustsõstrad, et nagu Kui kehv muld! ja Kui pime siin on!! ja ongi kõik rahulolematud.

Õunapuud lõikasime ka kiilamaks ja Trennitüdruk, kes koos Vanema Pojaga oksi ära korjama pidi, otsustas osa ilusaid õunapuuvõsusid onni tegemiseks kõrvale panna. Või pidid nad vibusid tegema, ma ka ei mäleta. Loomulikult passivad need õunavitsad niisama kiigupuu küljes ega ole onniks arenenud, vibudeni nad ilmselt ei jõuagi, sest jugapuid meil ju aias ei kasva ja häid vibusid teevad Robin Hoodid ikka jugapuust. Siis õied ka ei sega vibutamist. 😛

Ma avastasin ühe oma mõttepausi ajal, et ma olen endale loonud pettekujutluse, et ega ma midagi eriti ei karda. Natuke selle teema kallal urgitsedes sain aru, et kardan ikka küll ja palju rohkem kui varem. Mind ootas ees umbes saja võõra inimesega kohtumine ja kuigi mul oli seal ette nähtud passiivne roll, ei tundnud ma ikka elevust, et oh, läheks ja teeks ja kohtuks ja küll oleks mõnus! Hakkan vist vanaks jääma. Parema meelega oleks tõesti kodus olnud ja vaikselt tugitoolis raamatut lugenud või maganud. 🙂

Nii et peab ikkagi midagi ette võtma ja end liigutama. Tegema neid asju, mida rutiin ette ei näe, aga tahaks teha. Nooremale Pojale auru tegema ja Mukaltini söötma, kilekottide asenduseks puuviljakotte õmblema, täna külla saabuvate Väikese Piiga sõbrannadega munadeasju valmistama. Kas nüüd just habemeajamisvahu abiga, ei tea, igatahes oli see huvitav idee. Looduse teemaliste küsimustega viktoriini 25 küsimust + ühe lisaküsimuse sain juba valmis ja jäin väga rahule, kui viktoriin järgmine nädal ära on, võin jagada, saate ka oma teadmisi proovile panna!

KaerahelbeMangoKookosepuderNimekirja ma ei pane seelikute õmblemist, sest võiks hoopis kleidi teha. Ise välja mõeldud lõikega, muud ma ei oska, sest saladuskatte all võin öelda, et lõigete järgi ma ei oska. Või on see mugavus? Pinteresti järgi paistab ilma lõigeteta asjade tegemine ka imelihtne, hihihii. Küllap see tuleb sama põnev kui viktoriiniküsimused, kui see ainult valmis tehtud ka saaks! Peab ainult rohkem päikest tellima, natuke mango-kaerahelbe-kookoshelbeputru sööma jõhvikatega ja siis on kohe näha, et kevadise ilmaga läheb kõik palju mõnusamini! 🙂

Mangopüree + kaerahelbed + kookoshelbed + mõned jõhvikad ja 3 tunniks aknalauale valmima jätta. Mmmm!

Advertisements

Äge hommik

Täna ärkasin ja vaatasin ringi. Väljas paistis valge. Kõik oli väga vaikne, nagu oleks varahommik. Mmmmm, mõtlesin, mulle meeldivad varahommikud, kui kõik peale minu veel magavad! Kuigi ma ei pannud eile äratuskellagi!

Ja siis kostis paar köhatust suurest toast. Väiksem poeg oli juba üleval ja pani oma tähestikumängu kokku. Iseseisvalt. No eks ta ole seda varemgi pannud, seal on sellised tähed nagu liikuvas aabitsas ja siis papist plaadid, kus on pilt iga sõna kohta ja tühjad lüngad, kuhu tuleb õiged tähed panna iga sõna kohta.

Tõusin, tõmbasin kardinad ära, õues oli juba soe! 3 kraadi on ikka soojem ju kui need miinushommikud, kui kõik loodavad, et enneaegselt saabunud soe suve-eelne kliima jätkub… Tegin kohvi ja pojale kakaod. Siis äkki selgus, et ta oskab lugeda.

Ma ikka alguses ei uskunud, aga ainult talle võõraste imelike asjade puhul ei saanud ta päris hästi aru, kas sõna, mis kokku tuli, on päriselt ka olemas, näiteks AER. Oma nime kirjutab ta ka, 7 tähega, vahel väga kaunis peegelpildis, aga enamasti Lugemaarusaadavalt, kui välja mõelda, et see üks konksu moodi täht peab S olema. Aga no värskelt viiese kohta täitsa äge! Kahjuks ma ei saa au endale võtta, sest mina teda lugema õpetanud küll ei ole. Järelikult siis lasteaed, mõtlesin mina ja küsisin pojalt. Jah, me oleme selle juba ära õppinud, vastas ta.

 

Mina veel mõtlesin, et aega on ja las olla pikem lapsepõlv… Aga elu teeb oma korrektiivid! 😀 Vanem poeg õppis ka noorest peast salaja lugema, kui Trennitüdruk 6-aastane oli ja kõva häälega veeris. Kuna me tol aastal Uppsalas elasime, pidi Trennitüdruk kooli minema, nii et tema sai oma lugemist koolis natuke isegi rakendada, laste nimesid lugedes näiteks. Rahvusvahelises koolis olid laste nimed väga huvitavad ja pealekauba sai õppida inglise keelt käigu pealt, aga see käik võttis ikka kuid, võrreldes sellega, mida kõik tuttavad arvasid – läheb kooli ja õpib kohe võõrkeele ära. Ta ju nii noor, mis see siis ära ei ole! Nii ta siis alustaski augusti keskel kooli ja tema sõnavarasse saabusid Hello, Stop it, Bye,  Come on! Ja nendega sai ta hakkama, kuude viisi, kuni novembris esimese inglise keelse lause ütles. Seni ei rääkinud ta mitte midagi, mis sellest, et me natuke juba muretsesime. Õnneks õpetaja ütles, et neil on ennegi selliseid lapsi olnud ja küllap ta kevadeks räägib nagu raadio. Rääkiski! Kevadepoole tuli üks uus tüdruk, kes ei osanud ka sõnagi, siis võtsid Trennitüdruk ja tema sõbranna Sruthy ta kenasti mängima, sest kui su sõnavaras on koos käeviibetega Come on ja Stop it, saab ju kõik mängitud – iga laps rääkis omas keeles veel sõnu juurdegi. 😀

Tol ajaperioodil meeldis kooli- ja lasteaiavaba elu peal pojale kõike lugeda ja seetõttu varusime temaga kusagil käimiseks kauem aega, sest ta pidi kokku lugema kõik tänavasildid ja kõikide laste nimed kappidel või piltidel seinte peal. Paralleelselt õppis ta telekast ja internetist rootsi keelt, aga kuna ta lasteaias ega kuskil ei käinud seal elades, jäi see meie eest saladuseks.

Kui järgmisel suvel tagasi kolisime ja ta raamatutesse sukeldus, ei viitsinud ta enam niisama poistega mängida, sest raamatud olid ju huvitavamad, selleks sai neid ise lasteaeda kaasa tassida. Pärast oli esimeses klassis raske, sest õpetaja ei lubanud neid raamatuid lugeda – Väikest Illimari ja Kevadet ei tohi 1. või 2.klassis lugeda, sest see on HILJEM alles kohustuslik kirjandus!

Aga tagasi kevade juurde. Roheliseks kisub juba. Algab aiaga ja aiata inimeste erinev eluperiood – kes vaatab aknast murelikult peenras olevaid naate ja loodab, et ehk õnnestub mõni vegan külla sööma kutsuda (tegelikult meeldib mulle endale ka rohelisi asju söögiks kasutada), kes ootab rõõmuga võililli, rohimiskohustusest vaba.

Ma olen vist segu, sest mulle võililled meeldivad – olen juba võitlusest loobunud, kuigi kevadel käin ja ajan mõned ikka muru seest minema, kuni ind raugeb, sest neid on ju sissesõiduteelgi lademetes. Miks murult minema? Sest kui võilill sirutab oma õie päikese poole, ajab ta ka oma lehed laiali mööda maapinda. Nii võimalikult laiali, et palju päikest püüda fotosünteesiks ja selle käigus sureb muru tema lehtede alt välja. Midagi muud rohelist ei saa ju ka kasvada, kui päikest ei saa läbi võilille lehtede. Sarnane lugu on nende väikeste siniste ilusate kevadõiekestega, mis mõnes aias plahvatuslikult laiali on – sibulad Scilla siberica Spring Beauty 058188C47sipelgate poolt laiali sokutatud või seemned levinud – aga pärast, kui neid on juba palju ja tihedalt, kaob muru nende juurest hõredamaks. Tsillad ehk siniliiliad õitsevad päris kiirelt ära, aga kevadel on neid päris ilus vaadata. Siingi selgus, et inimesi on erinevaid – sattusin kord Perekooli teemale, kus keegi härdalt küsis, KUST neid siniseid väikeseid imesid oma aeda küll saada ja teised teda hurjutasid sellesama sinise nuhtluse laikimise pärast. 😀

 

 

 

 

Vahepeal sain veel sünnipäeva maha magatud. Või noh, tahtsin midagi ägedat teha sõpradega, aga ei mõelnud kohe äkitselt välja, mida siis teha ja kellega ja saigi sünnipäev juba mööda. See vist tuleb vanusega, et ei taha sünnipäevaks midagi korraldada, või siis hoopis sellega, et alles oli Väiksema Venna sünnipäev, siis just nädalake enne minu sünnipäeva sai Pisiksest Piigast lihtsalt Piiga ja nagunii päev peale mind oli selle lapse sünnipäev, kes suguvõssa sündis peale eelmise aasta minu sünnipäevalt lahkumist. Ja kohe varsti tuleb Trennitüdruku sünna, siis kiire aeg eksamitega ja siis kohe järgmine meie pere sünnipäev ja siis äkitselt ongi juba juuni ja läheb rahulikumaks.

Aga Hele Valgus kirjutas nii ägedalt escape-ruumist, nii et ma tahaks kunagi sinna satuda küll. Juba enne tema kirjutamist tahtsin. Leiaks ainult kõigile sobiva aja!

Ükskord me sõitsime kartidega mu sünnipäeva puhul, siis, kui Tartus veel sisekardirada oli. See oli üliäge! Meie õega kippusime küll vastu servi sõitma – minul polnud autojuhilubegi – aga siis kardirajamees pani autokummid kenasti paika tagasi ja sai jälle paremaid rajaaegu teha.

Ükskord me käisime hoopis Otepää seiklusrajal – aga seegi oli piisavalt jube ühes Tarzani köiega kohas, kus pidi köiega kaugel-kaugel asuvasse tundmatusse võrku hüppama ja seejuures köiest LAHTI laskma. Kuhu kadus kontroll olukorra üle? Aga ma sain lõpuks isegi sealt edasi, sest pikapeale kiskus igavaks seal niisama passida ja kavalasti ehitatud rajalt ei saanud keset atraktsioone lahkuda ka.

Muidu ongi mul tavalised sünnipäevad olnud, ainuke eripära on vist see, et kunagi pole alkoholi vaja olnud. Mu sünnipäevad on alati niisamagi naljakad välja kukkunud. Ma vist olen natuke lapsik. Igatahes ei tunne ma alkoholist puudust ka. 🙂

Nüüd siis vaatavad mind aknast naadid punaste sõstarde alt ja tillukesed tumerohelised nõgesed vaarikate taga – ja palju mugavam oleks akna suunas vaatamise asemel mujale vaadata. Või kõrgemale vaadata – pilvitusse taevasse näiteks! Sest millegipärast on tihti nii, et kui on VAJA midagi teha, siis tahaks süütu näoga midagi muud teha. Kui kodu ootab koristamist, tahaks kangesti kodust välja minna, jalutada või hoopis poodi minna. Jalutamine on ju niiii tervislik. Ja poes pole ammu käinud, ehkki midagi nagu otseselt vaja pole. Ja sisimas tead, et kodu mitte enam ei oota, vaid juba nõuab tähelepanu. Lihtsalt see otsus, et nüüd teengi seda, mida vaja, ei ole alati kerge tulema.

Vanasti ma olin kohusetundlikum. Ei läinud kooliajal enne magama, kui õpitud. Gümnaasiumis üldse tekkis selline teema, et peaks öösel õpima, aga ükskord mu klassiõde reetis, et tema küll läks magama ja õppis hommikul. Proovigu me ka. No vene keele sõnade õppimine töötas raudselt hommikul paremini – kirjutad aga õhtul päheõpitavad sõnad paberi peale ja hommikul kooli jalutades loed ja kordad ja 25 minuti pärast kooli jõudes ongi peas, v.a. see üks ja ainuke, mis kuidagi pähe ei taha jääda. Selle kirjutasin siis peopessa, siis sain muude tundide jooksul ka vaadata ja korrata, kuni pastakatint laiali valgus ja maha kulus.

Aga nii ma tasapisi õppisin järele andma ja asju edasi lükkama. Praeguseks olen mõnel teemal lausa meisterlikkuse saavutanud ja hakanud end tagasi kohusetundlikumaks harjutama. Olen ka rohkem aru pidama hakanud, mis on tegematajätmise hind, kas on mõtet mõne asja nimel end kurjalt tegema sundida ja pärast mitte iial tahta sama asja teha. Seega kuldne kesktee minu jaoks on vist rohkem seal “küll hiljem jõuab ka olmeasju teha” temaatikas. Nii et kui ma olen ühel aastal ära proovinud, mis juhtub siis, kui aias midagi ei tee – näiteks aastase lapse kõrvalt saab rohimisminuteid vähe, õnneks meil rohimist ootav piirkond on suhteliselt väike – ei juhtu ka midagi. Kui peale kolme aastat maasikate saagikus langeb ja oleks vaja uus peenar teha, aga kaheaastase kõrvalt ei jõua, siis saabki sel aastal sealt peenrast vähe (null!) maasikat, sest ma palusin sügisel kõik taimed maha niita ja kevadel uusi istutada ei jõudnud. No ei olnud see hooaeg mu elust, et istutaks, pigem olid muud elulised teemad. Pealegi on meil metsmaasikavõsa, mis aasta aastalt lillepeenras laieneb, ja teine maasikapeenar, mis aedmaasikaid koos kuumaasikatega kasvatab, peale selle on meil tore maasikatädi, kes kilode kaupa maasikaid koju kätte tooma on nõus – kõik on ju tegelikult hästi. Seega – kui ma ei jõua lillepeenrasse enne naatide täiskasvamist, on pärast rohkem tööd, aga kui ma üldse sinna ei jõua, pean alati nööril pesu kuivatama, et ma seal taga olevat lillepeenart ei märkaks. Lihtne?

Jaa, lapsed aitavad ka vahel, kui ma palun, Vanem Vend aitas äralõigatud õunapuuoksi kimpu kokku korjata. Neid saab poole tunni kaupa tööle panna, kui ise ka aias olla – või aiapostide vahet tegema, kui ajalist piirangut maastikupiiranguga piiritleda, aga lastelt aiatööde vihkamist välja koolitada ma ka ei taha. Seega – eks näis, kas hakkan vajalikke asju tegema, kui on nädalavahetus või puhkan. Või mõlemat! Hästi doseerides ehk saabki mõlemat! Mis sellest, et ilusa ilmaga jalutama minek oleks veel mõnusam. Ma olen juba tagajärjed välja mõelnud, mis kohustuste juurest minema jalutades tekivad, nii et need võivad mulle mõnikord meelde tulla.

Nii et – värsket õhku saab aiast ka.  Lähen teen tillukestest tumerohelistest nõgestest head värsket teed. Head nädalavahetust! 🙂

Vihmase ilma lood – sügis kevadel.

Vahepeal on keerulised ajad saabunud.

Peaks nagu kevad olema, aga õues on jälle sügis. Peale seda, kui Pisikese Piigaga eile rulluisutamas käisime (tema oli küll kärus, mitte rulluiskudel), hakkas sadama, nii täpselt, et uiske jalast võttes hakkas õrnalt tibutama ja käru autosse tõstes juba sadas tihedalt. See on mõnest küljest ka hea, et sajab, kolisin oma viimased aknalauapealsed mitte-orhideed õue – priimulapoti, milles lisaks priimulale kasvas üks munguba (Trennitüdruku loodusõpetuse kodutöö), ühe roosipoti ja ühe väikse päevalille. Nüüd on aknalaual jälle ruumi ja kastmise/unustamise pärast ka muretsema ei pea.

Aga paar aastat vanad lood, kus lapsel hommikul vara, näiteks kella viiest, iiveldama hakkab ja magada ei saa, hommikusööki süüa ei suuda ja ikkagi kooli minema peab, neid küll tagasi ei taha. Aga platsis see psühholoogiline ärevus tal jälle on. Nägime sellega tookord niiiii kaua vaeva, muret, arste, aga lõpuks isegi ei tea, kas midagi peale aja veel aitas. Ta oli isegi haiglas uuringutel tookord, kus selgus, et tal midagi viga pole. Mitte just eriti julgustav, kuigi kooli lõpp on ju nii lähedal!! Eks ma siis hoian pöialt, aga hoiatasin ka teda, et õhtul mudin ta varbaid, sest ma ju pean midagi tegema, kahju on teda vaadata. 😦

Pisike Piiga tassib erinevate vooditega nukusid ja mõmmisid mulle sülle, korvitäis autosid ka igaks juhuks kaasas. Nukukäruga õues jalutada ka praegu ei saa, samas rohu kasvule mõjub see ilm küll hiilgavalt. Esmaspäeva õhtul niitis üks naabritest õhtul kell 9 muru ja mina vaatan iga päev murelikult naate. Aknast igaks juhuks. Veganite grupis arutati, kust neid noori naate küll söögiks võtta, aga meil linnast väljas see aed ju pole, et inimesi siia sööma kutsuda. Ega need naadid nüüd enam väga noored polegi, nii et ainult teod peavad neid krõmpsutama.

Tegelikult on häid ja toredaid asju ka juhtunud, aga kuna seis on nende kahjuks praegu, on see käesolev aeg selle jaoks, et hinnata seda, et mõnikord on paremaid aegu ka. Et olla tänulik selle eest, et üks lasteaialaps on lasteaias, et kodune laps räägib ägedat juttu, et kahel korral sel aastal on juba õues lühikeste käistega pluusiga käidud, et sain kolm aastat tagasi ostetud rulluiskudega  kolmandat korda sõitmas käia, et Mees tegi mulle eile hommikul seente ja sibulatega jahuvaba omletti, et noorem poeg ikka füsioteraapias käib, kuigi see talle tüütu on (et see tema kõndimist parandama peaks kuidagi, ei jõua talle veel kohale, aga ma arvan, et paar aastat veel ja tal tekib äkki endal ka motivatsioon, seega ainult 2 aastat veel minupoolseid pingutusi!), kehvad ilmad väljas teevad ka koolis olemise veidi lihtsamaks just sellepärast, et aknast sisse paistva päikesega on veel raskem õppida kui muidu.

Nii et kõiges on head ja halba, tuleb vaid keskenduda ja otsida, kui tuju on kehv. Vahel aitab!

Tahtsin siia veel pildi panna poltidest ja mutritest, mida lahti-kinni keerata saab, aga fotokas teatas, et akusid laadimata  on see võimatu. Eks ma siis töölt tulles õhtul panen. Meil on need metal-vidinad vanaisa käest nooremale pojale sünnipäevaks tellitud. Need jubinad on nii ägedad ja täiesti aegumatud mänguasjad! Päris väiksena on see käsitsi kruttimine keeruline, kuid 2-aastane väike piiga meil küll teeb nendega mingeid oma asju, sest need on läikivad ja ligitõmbavad! Vahepeal saab jälle kuuks-paariks ära pandud ja kehvade ilmadega taas välja võetud.

EDIT: Lubatud pildimaterjal siis ka:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

P.S. Poldid on erinevate mõõtudega, s.t. kui kõik seibid ja mutrid küljest ära kruvida korraga, peab natuke proovima ja nuputama ka, mis millele sobib. Poldid pole nii terava otsaga nagu kruvid, lastega ohutum kasutada. Samas on nad nii suured, et suhu panema keegi naljalt ei hakka.

Ostetud erinevatest ehitusmaterjalide poodidest, müüakse õnneks ühekaupa ka 🙂

Aprill lastekasvatuses!

Viimane nädal on nii kiire olnud, et ma polegi jõudnud kirjutama märtsi kokkuvõtet, küll aga olen jõudnud mõtiskleda teemadel märtsikuu tegemata kokkuvõtted, veerandilõpp ja sinililledega sünnipäev.
Mingil kellakeeramise järgsel hämaroleku tunnil – no teate küll, väike väsimus on kallal, lapsed magama pandud, kell on 22 ja pisike hääleke peas sosistab, et tegelikult ei ole kell 10, eiei, alles 9 õhtul! – juhtusin üle pika aja lapsevanemate foorumist lugema teemat emade elust. Ehk siis üks ema kirjutas, et tema 15-aastane tütar teeb endale hommikusöögi, aga ära koristama ei kipu, ja kui endale lõunasöögi teeb, siis ka jätab asjad tagasi panemata ja pesemata. Et ei tea, kas peaks olema tänulik, et teeb süüa või tuleks ikkagi väike vestlus maha pidada teemal PALUN korista enda järelt köök ära, mul töölt tulles on nii nadi tunne koristamata kööki astuda.
Ja teemaalgatajal oli veel teinegi laps, kes oli väiksem, vist umbes 11 aastane ja pesi ise pesumasinas oma teksapükse, mõnikord muid hilpe juurde pannes, et päris tühi pesumasin poleks. Kõik oleks olnud igati kena ja kiiduväärne, paraku sattusid aegajalt hulka ka mitte teksapükste tooni riided, õe ilusad valged pluusid näiteks, mis pärast enam ei olnud nii ilusad, sest nad polnud enam valged. Jällegi emal küsimus, mida teha, kas olla tänulik, et peseb, või ikkagi vihjata, et PALUN ära pese, kui sa ei suuda teist värvi riideid masinasse panemata jätta.
Enamus kommenteerijaid olid väga asjalikud, pakkusid variante, kuidas pesuruumi musta pesu korv ja valge pesu korv eraldi panna jne, aga üks tõsine kommenteerija oli pika jutu kirjutanud, et mida see ema küll endast mõtleb, mida tema vaesed lapsed peavad temast mõtlema ja mida selle naise mees temast arvata võib, kui ta ei suuda ISE oma lastele süüa teha ega ISE piisavalt tihti laste pesu pesta. No selline põhjalik provotseering, nagu järgmine kirjutaja tabavalt märkis. Et ühe inimese meeles oli tegu laisa, halva emaga, kes ise liigutada ei viitsi ja lapsi sellisel moel piinab, et nad ise süüa tegema peavad ja ise pesu pesema peavad, lapsepõlv jääb täiesti saamata neil.

Lugesin ja imestasin, kuni mulle meenus kunagi aastaid tagasi piss_pott listist loetud jutt ameeriklaste teemal. Nimelt olla keegi öelnud, et need inimesed ei tohiks üldse lapsi saada, kes ei taha 5-6 aasta vanustele/vanuseni oma lastele mähkmeid panna. Et varem potile harjutamine on üks lapse piinamine ja last saades sa pead arvestama sellega, et mähkmevahetus on lapsevanema kohustus ja inetu on sellise kohustuse eest minema hiilida liiga varase potitreeninguga! Kui sa ei suuda nii palju aastaid mähkmeid panna, siis sa ilmselt ei sobi lapsevanemaks ja ei peaks lapsi saama.
Võib-olla ei ole mul sõnastus küll sõnasõnalt meeles, aga meelde jäi just loetu mõte.

Tookord lõi selline vaatenurk mu päris pahviks ja ilmselt sellepärast siiani meeles ongi:) Aga ju siis selliseid inimesi on tõesõna olemas, nii tõsimeelseid “15-aastane laps ei tohi ise endale süüa teha, milleks tal siis ema on!” kui “lastesaamine ongi raske, olen arvestanud, et mähkmeid panen lapse 5-aastaseks saamiseni!”-inimesi. Mis seal siis ikka, erinevus rikastab 🙂

Ainult et mina olingi selline laps, kes 18-aastasena kodust minema kolis, süüa tegi meie peres vanaema, hiljem ema. Mina oskasin süüa teha kahte asja: keedukartuleid praadida JA võileiba teha. Ükskord olin enne seda kartuleid ka keetnud. Muna praadimine tundus juba liiga keeruline, sellist asja ma proovida ei julgenud!

Aga päris raske oli, ausalt. Keegi mulle süüa ei teinud, ise pidin tegema. Katsetama, et mannaga ei saa jahukastet teha, sest see on natuke imelik ega pruunistu praadides üldse. Et kisselli tehes keeva mahla sisse pool kruusi vees lahustamata tärklist lisades saab suure limapalli, mis on seest valge ja mille ümber on tõesti natuke kisselli ka.. brrrr. Päris kohutav oli, aga läks ikka aega, kuni julgesin tatraputru teha, muudest putrudest rääkimata, korduvalt sai mannapudruga müüri laduda ka, kuigi tegelt ma ei ladunud, aga olin väga pettunud, sest mul ei õnnestunud KUIDAGI selline mannapuder, nagu mu ema tegi.

Aga kas ma nüüd saadaks oma lapsed sama moodi oma elu peale, et nad ise õpiks? Ei, kindlasti mitte, nad oskavad ikka peale võileiva ka midagi endale teha, kartulikoormisest rääkimata! Vanem tütar teeb meile täiesti hiilgavalt šokolaadikooki, kui paluda, keskmine tütar teeb pannkooki ja noorem tütar on nõus kõik eelpoolmainitu ära sööma. Tema on nüüd juba selles eas, et õpib merevaigujuustu leivale ja lauale määrima, see tähendab, et nälga ei jää! 🙂

Vanem vend veel väga palju süüa ei tee, v.a. võileivagrilli ja rösteriga teemad, dipikastmed ja kartulikoorimised, aga küllap pere keskmised 9-aastased saavadki rahulikult omas tempos asju ajada, kui neil raamatulugemisest, trennist ja minecraftimisest aega üle jääb. Ega need muffiniküpsetushood tabavad tavaliselt ootamatult 🙂

Kingitused, mis teevad mõlemale poolele rõõmu

Seoses Pisikse Piiga sünnipäevaga avastasin, kui ägedaid nukumööbliasju müüakse poes! Puidust, palju vahvamad kui plastist, mõnusad käes hoida, malbete värvidega. Roosasid oli tegelikut ka, aga valged ja kollased olid mulle meelepärasemad.

Eelmisel aastal kinkisime talle ühe nukukapikese, kuna aastasele lapsele on ikka üsna raske kingitust valida, kui ta pole ainus laps. Esimese lapsega vaatad küll, millal kõrinaid kätte anda, millal füsioloogilise kujuga puidust haamer värviliste punnide tagumiseks, sobivalt mitmekülgsete kujunditega sorteerimiskast, õigel hetkel õige vanusega duplo-legod, poistele iga kord mõni auto ja nii see kraam koguneb.

Varsti on kõrinaaeg möödas, siis passivad sortimistünni värvilised jupid eraldi kuskil kasti/kapinurgas ja varsti saab [lapsevanem!] kokku panna paljusid erinevaid puslesid.  Seega – kingituse valimine väiksele lapsele võiks olla võimalikult lihtne.

Niisiis on meil nukumööbli sarjast üks eelmise aasta nukukapp mahukate ustega, sel aastal lisandus üks nukuhäll väiksele titanukule ja jõuluks kingiti suurem nukuvoodi ka. Ülejäänud asjad, mis väikseid lapsi rõõmustavad, on igasugused pallid – nii väiksed kui suured, tavaliselt kipuvad need küll mõne aja jooksul tühjaks saama või ära kaduma ja seega on uue kinkimine tavaliselt üsna tabav kingitus.

Siis pusled, kuni neid ei ole nii palju, et tükid omavahel määramatuse kuhjaks ei kogune, mida keegi enam sorteerida ei julge – eriti need, kus ühe karbi sees on 3 erinevate piltidega puslet, isegi samade tegelastega, aga tükkide tagumine muster on pisut erinev. Neid on minu meelest võimalik hoida ainult soontega kilekottides, kõik pusled eraldi, originaalkarbis.

Siis mulle meeldivad ägedad mänguasjakastid – no sellised, mis on pealt auto või mõne looma pildiga ja lihtsalt kokku volditavad, ilma teravate nurkadeta ja ilma ratasteta, mis pealeistumisel alt ära kaovad või põhja sisse lõikuvad.. Rannahooajal suured liivakastiasjad, kui on rannas/liivakastis käimise võimalusi – ilusaid liivaämbreid saab kasutada ka kinkekoti asemel või siis hoopiski marjakorjamisel, kui lastele suur ämber võimatu missioonina tundub. Olen näinud, et ämbrites hoiavad lasteaia- ja koolilapsed oma vildikaid ja nukuasju ka, kui atraktiivsed ämbrid on, mitte need tühjaks saanud šašlõkiomad. 🙂 Liivakastis õnneks vahet pole, kui on mitu kasutajat, läheb kasutusele kõik. Taaskasutamise mõttes oleme erinevaid jogurtitopse ka kasutanud, aga nendega on see halb asi, et kergelt lähevad katki ja kui pole kattega liivakast, lendavad tuulega kergelt ka minema. Liivakastist välja. Peenardele, aiaäärde või tänavale. Tavalised liivavormid on seetõttu asjalikumad, muudavad küll päikse käes praadimisel lõpuks värvi, aga peavad kauem vastu. Iseasi on muidugi need liivavormid, millest aru ei saa, millega on tegu. Meil on toas kasutute mänguasjade karbis üks helesinine morsk, mida lapsed kunagi ei kasuta. Mitte millekski. Ju see siis ei seostu millegagi. Aga kuna see on uus, pole ma seda ära ka visanud. Ju ta siis ootab taaskasutuspoodi minekut, aga ei tule mulle kunagi õigel ajal meelde.

Seega – pigem vähem, aga korralikke äratuntavaid ja lihtsalt vormitavaid asju, liivalossivorme, suuri kühvleid. Iga aasta mõni (alguses), hiljem vajadusel, kui osad purunevad või ära kaovad. Algul pole ju palju vaja ja ühel hetkel ei ole enam vaja.

Sellepärast ongi pere noorematel lastel lihtsam – kõik on juba kellegi jaoks olemas ja salaja saab pisikesi legosid ka suhu toppida, aga kingituse tegijal on raskem. Et mida kinkida, kui laps pole veel suures kontserdieas ja elamustest kahesena näiteks nagunii suurt aru ei saa, et just sünnipäeva puhul.

Seega on hea aeg nukunõudeks, nukumööbli kogumise alustamiseks, mõneks raamatuks või lauamänguks, kui majas veel tühja riiuliruumi on, nukuriieteks, mõneks ilusaks klambriks, kui sobivas pikkuses juukseid jätkub; loomi ainult siis, kui TÕESTI on vaja neid karvaseid. Meil on vanemate õdede-vendade loomakollektsioon: 2 karu, mõned koerad, paar hobust, bande öökulle, mõned hiired, mutt ja siil. Karud on kasutusel võrevoodipehmen- dusena, kust neid hommikuti välja aidatakse ja pärast riietumist tuleb karud tagasi voodisse laadida. Kolmas karu, kellel seelik koguaeg nägu varjab, saab erikohtlemist kärus sõidutamisest suure nukuvoodini, kui tal hea päev on. Koerad, kullid ja muud tegelased ei leia üldse kasutust, v.a. siis, kui paari kuu tagant nad kastiga toanurgast välja tõsta ja kaas irvakile jätta. Aga ma tean, et veel mõned aastad ja siis on vaja juba teatripublikut, kes oleks kannatlik, ei teeks teatritükiga samal ajal köögis süüa ja istuks seal, kuhu paigutatakse, kasvõi kuhjas kogu etenduse aja. Siis kulub see kastitäis pealtvaatajaid marjaks ära! Heal juhul saavad nad isegi pileti ega pane pahaks, kui etendus iga kahe minuti jooksul valju itsitamise pärast katki jääb. 🙂

Spordivahendid – neile saab avada ka kogumiskassa, kui parajasti midagi osta ei ole, aga tead, et poole aasta pärast oleks näiteks hea mõni kolme- või neljarattaline, suusk, uisk, kelk või rattakiiver kasutusse võtta.

Ah jaa, õhupallid, mullitajad, kunstitarbed ja väiksed autod on ka ägedad, kuni tuleb teismeiga ja peab valmis olema  mõni nädal küpsetusraamatut, teisel nädalal huulepalsameid kinkima. Poiste puhul aga pole mul õrna aimugi, mis sünnipäevalastele meeldida võiks, kuna asi piirdub ümbrikusooviga. Mingid aastad tagasi tegime Vanema Poja sünnipäeval mängude auhindadeks-loosideks erinevat kraami, näiteks taskulampe, kruvikeerajaid, mullitajaid. Kruvikeerajad olid ilmselgelt ebapopulaarsed, nende saajad soovisid need mullitajate vastu välja vahetada. Nojah, ega ema ilmselt nagunii ei lubaks kruvida. Waldorfkoolis pidavat kruvikeeraja ja heegelnõel nagunii kõigil õpilastel pinalis olema, räägib rahvasuu, nii et kruvikeerajaid polegi mõtet edaspidi osta, sest

  • osa lapsi on juba igapäevaselt kasutusele võtnud need, mis neil pinalis on
  • ülejäänud lapsed oskavad mullitajaga midagi ette võtta, kruvikeeraja-värk jäägu isadele või tehnoloogiatundidesse, äkki seal tehakse veel midagi sellist??

Tegelikult on need suured lapsed asjalikud ja koguvad  uute tehnoloogiavidinate, jalgrataste, merisigade ja raamatute jaoks raha. Sellepärast ongi nii armas, kui väiksed lapsed rõõmustavad südamest ka suure ilusa palli ja seda ümbritseva pakkepaberi, nukuhälli või mullitaja üle.

Või et sünnipäeva puhul saab kõik õe juukseklambrid pähe panna ja mängida kõigile pereliikmetele õnnesoovimise mängu, mis õhtu poole sujuvalt Tibu-tibu, ära näita!- mänguks moondub, sünnipäevalaps kavala näoga “Õnne! Ibu-Ibu-Näita!” sosistamas ja rahulolevalt naeratamas.

klambrid peas

Sünnipäevad on toredad! 🙂