Vahepeal on keerulised ajad saabunud.
Peaks nagu kevad olema, aga õues on jälle sügis. Peale seda, kui Pisikese Piigaga eile rulluisutamas käisime (tema oli küll kärus, mitte rulluiskudel), hakkas sadama, nii täpselt, et uiske jalast võttes hakkas õrnalt tibutama ja käru autosse tõstes juba sadas tihedalt. See on mõnest küljest ka hea, et sajab, kolisin oma viimased aknalauapealsed mitte-orhideed õue – priimulapoti, milles lisaks priimulale kasvas üks munguba (Trennitüdruku loodusõpetuse kodutöö), ühe roosipoti ja ühe väikse päevalille. Nüüd on aknalaual jälle ruumi ja kastmise/unustamise pärast ka muretsema ei pea.
Aga paar aastat vanad lood, kus lapsel hommikul vara, näiteks kella viiest, iiveldama hakkab ja magada ei saa, hommikusööki süüa ei suuda ja ikkagi kooli minema peab, neid küll tagasi ei taha. Aga platsis see psühholoogiline ärevus tal jälle on. Nägime sellega tookord niiiii kaua vaeva, muret, arste, aga lõpuks isegi ei tea, kas midagi peale aja veel aitas. Ta oli isegi haiglas uuringutel tookord, kus selgus, et tal midagi viga pole. Mitte just eriti julgustav, kuigi kooli lõpp on ju nii lähedal!! Eks ma siis hoian pöialt, aga hoiatasin ka teda, et õhtul mudin ta varbaid, sest ma ju pean midagi tegema, kahju on teda vaadata. 😦
Pisike Piiga tassib erinevate vooditega nukusid ja mõmmisid mulle sülle, korvitäis autosid ka igaks juhuks kaasas. Nukukäruga õues jalutada ka praegu ei saa, samas rohu kasvule mõjub see ilm küll hiilgavalt. Esmaspäeva õhtul niitis üks naabritest õhtul kell 9 muru ja mina vaatan iga päev murelikult naate. Aknast igaks juhuks. Veganite grupis arutati, kust neid noori naate küll söögiks võtta, aga meil linnast väljas see aed ju pole, et inimesi siia sööma kutsuda. Ega need naadid nüüd enam väga noored polegi, nii et ainult teod peavad neid krõmpsutama.
Tegelikult on häid ja toredaid asju ka juhtunud, aga kuna seis on nende kahjuks praegu, on see käesolev aeg selle jaoks, et hinnata seda, et mõnikord on paremaid aegu ka. Et olla tänulik selle eest, et üks lasteaialaps on lasteaias, et kodune laps räägib ägedat juttu, et kahel korral sel aastal on juba õues lühikeste käistega pluusiga käidud, et sain kolm aastat tagasi ostetud rulluiskudega kolmandat korda sõitmas käia, et Mees tegi mulle eile hommikul seente ja sibulatega jahuvaba omletti, et noorem poeg ikka füsioteraapias käib, kuigi see talle tüütu on (et see tema kõndimist parandama peaks kuidagi, ei jõua talle veel kohale, aga ma arvan, et paar aastat veel ja tal tekib äkki endal ka motivatsioon, seega ainult 2 aastat veel minupoolseid pingutusi!), kehvad ilmad väljas teevad ka koolis olemise veidi lihtsamaks just sellepärast, et aknast sisse paistva päikesega on veel raskem õppida kui muidu.
Nii et kõiges on head ja halba, tuleb vaid keskenduda ja otsida, kui tuju on kehv. Vahel aitab!
Tahtsin siia veel pildi panna poltidest ja mutritest, mida lahti-kinni keerata saab, aga fotokas teatas, et akusid laadimata on see võimatu. Eks ma siis töölt tulles õhtul panen. Meil on need metal-vidinad vanaisa käest nooremale pojale sünnipäevaks tellitud. Need jubinad on nii ägedad ja täiesti aegumatud mänguasjad! Päris väiksena on see käsitsi kruttimine keeruline, kuid 2-aastane väike piiga meil küll teeb nendega mingeid oma asju, sest need on läikivad ja ligitõmbavad! Vahepeal saab jälle kuuks-paariks ära pandud ja kehvade ilmadega taas välja võetud.
EDIT: Lubatud pildimaterjal siis ka:
P.S. Poldid on erinevate mõõtudega, s.t. kui kõik seibid ja mutrid küljest ära kruvida korraga, peab natuke proovima ja nuputama ka, mis millele sobib. Poldid pole nii terava otsaga nagu kruvid, lastega ohutum kasutada. Samas on nad nii suured, et suhu panema keegi naljalt ei hakka.
Ostetud erinevatest ehitusmaterjalide poodidest, müüakse õnneks ühekaupa ka 🙂
Piparmynditee 