Tag Archives: poenimekiri

Laps(ega) poes

Kaevasin eile oma randme ära. Tegelikult ma suuri maa-alasid kaevatud ei saanudki, muld oli küll pehme, kuid vihmast niiske ja raske. Paar ämbritäit juuri ikka sain – natuke siit ja natuke sealt kaevates (tavaline tähelepanuhäirega inimese töömeetod), lapikese piparmünti sain ka pojengide vahele pugenult kätte. Huvitav, et piparmünt niimoodi rändab – eelmisel kevadel otsustasid kõik piparmündivõsud üksmeelselt peenralt muru sisse hüpata. Sel aastal siis 90 kraadi teises suunas, sest invasioon murule polnud muruniiduki tõttu suurem asi ettevõtmine. Aga no risoomid peavad lihtsalt oma ehituslike iseärasuste tõttu kuhugi suunas kasvama!

Trennitüdrukul oli selle aasta viimane võistlus. Paistab, et hooaja lõpuks hakkas nende rühmale ka kohale jõudma, mida ja kuidas teha, sest kahel viimasel võistlusel on neile lausa diplomeid jagunud. Rühmvõimlemise B-klassile tavaliselt ju ei jagu ei medaleid ega diplomeid, eriti viiendatele kohtadele. Aga seekord siis läks jälle õnneks ja nüüd ootab ainult kevadpidu ning rohkem juukselakki ja vanaemanõelu ei kulugi. Tegelikult kaovad meil alati ära hoopis tavalised, juuste tooni juukseklambrid. Puhas müstika! Kuldsed ja hõbedased on alati alles.

Juhtusin Känguru võistluse teemalisele arutelule, kus keegi oli kõvasti analüüsinud erinevate aastate ülesandeid ja leidnud, et sel aastal olid nn. tüdrukute ülesanded. Mitte niivõrd nuputamisele suunatud kui just tähelepanelikult lugemisele ja hoolikusele. Seega sel aastal olid lastele jagatud kohad teistsugused kui eelmisel aastal – kes eelmine kord väga heade tulemustega olid, said seekord madalamaid kohti, tihti mitmesaja võrra taha poole. No arvestades umbes viit tuhandet osavõtjat see paarsada tegelikult väga suur vahe ei paista, kui just vanemad sellest suurt numbrit ei tee. Arutelus osales vanemad, kellele koht väga korda läks, prooviti teha kaugeleulatuvaid järeldusi, mis saab esikümnetel olnud lastest tulevikus. Siis see põhiline analüüsija leidis oma andmebaase ja olümpiaadide tulemusi lapates, et mingi korrelatsioon on, et oled hiljem kuskil heas koolis või ülikoolis. Kindlasti mitte üks-ühele, et KUI oled esiviiekümnes, SIIS hiljem oled õnnelik ja edukas.

Meie pere osalejate tulemused klappisid küll sellega, et kohad olid eelmise aastaga võrreldes vahetunud, aga lastel see mingit erilist tunnet küll ei tekitanud. Eks nad muidugi võrdlesid omavahel, aga peamiselt ikka vist võrreldi klassikaaslastega ja trennikaaslastega. Sel aastal läks Trennitüdrukul nii Miksikeses kui Kängurus paremini, sest tema võttis Miksikese peastarvutamises kõigist kolmest voorust osa, ja pääses edasi maakondlikule viievõistlusele, Vanem Poeg aga viibis kolmevõistluse viimase vooru ajal raamatukogus kuni raamatukogu kinnipanekuni ja arvutamine oli täiesti meelest läinud. Koomiksid ju ei oota! Olümpiaadidel olid mõlemad maakonnas-linnas esikümnes, aga edasi ei pääsenud. Hea rahulik elu. 🙂

Mõtisklesin eile laste poodisaatmise teemal. Kui hea, kui on selles vanuses lapsi, keda saab saata ainult piima-leiva järele! Muidugi tuleb täpselt ära seletada, mida lapselt täpselt ootad, et poeskäija pärast ema pahameele ohvriks ei satuks. Teine variant on, et ema püsib telefoni läheduses, kui poest saabub kõne, et MILLIST ma neist ostma pean, kui valikus on punane, sinine ja hallika pakiga piim? Me vahel harva käime küll lastega koos ka poes, aga enamasti mitte, isegi Väike Piiga on jõudnud sellesse ikka, kui on lihtsam ta koju jätta, eriti kui poeskäik satub väsimusega ajavahemikku.

Lapse poeskäigu boonused minu jaoks on, et a) laps saab perekonnale vajalik olla; b)saab õppida rahaga ümberkäimist ja arvutamist; c)kokkuhoitud aeg minu jaoks; d)ühelgi lapsel ei tule pähe osta nimekirjaväliseid asju, näiteks sinihallitusjuustu, kui see on parajasti soodushinnaga! Seega – kokkuhoitud raha ka! 🙂

Võime küll kokku leppida, et ta valib endale teatud sentide eest ka midagi ja võib oma raha poodi kaasa võtta, aga kindlasti peab koju tulles esitama poearve ka. Mitte sellepärast, et oleks näha, ega ta midagi teemavälist ei ostnud, vaid et oleks näha, palju raha kulus (lastel ei kulu ju toidukaupade hinnad pähe), palju tagasi anti ja toidukulud saab eelarve toidurubriiki kanda.

Ma tean küll, et ise saab ka niimoodi poes käia, et ostad ainult nimekirjas olnud asju. Või noh, esiteks, sööd kõhu täis enne poodiminekut ja siis TEED nimekirja. Ei unusta seda nimekirja köögilauale ega külmkapi külge, kui just pole kodus lapsi, kellele helistada ja küsida, mis seal väikese paberi peal kirjas oli, ma ei tea, kuhu ma selle pistsin enne poodiminekut, aga mu taskus seda pole??? Või noh, nutitelefoniga inimesed teevad ilmselt nuti-nimekirju või pildistavad oma poenimekirju, aga no minu jaoks on poes telefoniga kandle mängimine veel uus ja harjumatu asi.

Kui me mehega kahekesi käime poes, siis kindlasti läheb ostukorvi/kärru neid “Oo, see on soodus!” ja “See jäi nimekirjast välja, aga tegelikult on vaja”-asju ka ja arve on raudselt suurem kui üksi käies. Siiski on toidukulud enam-vähem eelarves ettenähtud summa piires ja kui natuke lähebki üle, siis tavalislt enne kuulõppu ma seda ei märka, eelarvefail pole minu arvutis. 🙂

Huvitav, kui paljudel inimestel üldse õnnestub oma poenimekirjast kinni pidada iga kord?

Kui me Väikse Piigaga juhtume kahekesi kodus olema ja poodi läheme, siis need autokärudega poed on kõige hullemad. Ainult vilkuvate tuledega mündiautod on veel tüütumad ilma raha kulutamatagi!

Uskumatu, kuidas mu kannatus ja läbirääkimisoskus 3-aastasega vesteldes muudkui kasvab ja kasvab! Õnneks enamasti töötab see, et Nüüd peame ühe minuti pärast minema hakkama, sa pead kiiresti ära sõitma ja autole  lehvitama. 🙂

5-aastase poja laupäevahommikuauto ehk Mida teha, kuni teised magavad:

SellineAuto

 

Advertisements

MoMo, seikluspark ja peapesu

Mõtlesin natuke Motivated Moms’i (edaspidi lühendan MoMo) kalenderplaani järgi tehtavatest toimetustest kirjutada. Algselt plaanisin osta ühe kallima variandi ka (MoMo 2015.aasta oma oli odav, 3,74 euri ehk 4 dollarit, kirjutasin sellest natuke siin), aga kogun selle Managers of Their Homes’i jaoks raha alles.

Paar-kolm nädalat olen siis väljaprinditud lehtedele linnukesi vedanud, kui pakutud tegevused on tehtud. Mõnikord on tegu konditsioneeri filtrite vahetuse, nõudepesumasina ukse pesemise ja muude selliste ülesannetega, mida mul teha ei õnnestu, sest mul lihtsalt pole neid vidinaid. Mõnikord on tegu väikeste, aga vajalike asjadega, mis muidu meelest läheks – laste küünte lõikamine näiteks. Nagunii me lõikame lastel küüsi, aga nii nagu juhtub. Mitte kindlal nädalapäeval. Tore ikka, kui mõnikord meelde tuletatakse. 🙂

Tegevused, mida ma olen teinud igaks päevaks etteantud ülesannete hulgast, on erinevate akende ja peeglite pesu, külmkapi riiulite pesu, majaesise pühkimine, menüü ja poenimekirja tegemine, käterättide vahetus (mitte küll nii sageli kui seal soovitatakse)  ja muu selline. Sisse on kirjutatud ka oma hobiga tegelemine, erinevates tubades põrandate ja mööbli puhastamine jms.

Iganädalaselt on ka 7 kastikest, kuhu saab linnukese teha regulaarsete tegevuste puhul nagu voodite ülestegemine, pesu pesemine, võimlemisharjutuste tegemine, köögipõranda pühkimine, laste magamapanek (eeldan, et seda see Quiet time tähendab?)  jne. Juures on ka 4 rida, kuhu saab isiklikke eesmärke või töid juurde kirjutada.

Mida ma aga lisaks tegin vastavalt oma vajadustele, nendest tuli täiesti teine nimekiri. Võib-olla on septembrist alates lihtsam, kui kõigil on oma rutiinid – lasteaed, koolid, trennid, töö – ja pole nii palju asju, mida kõik tahaks enne järgmist nädalat valmis saada. Seni aga 2 nimekirja – motiveeritud emade oma pluss kodune ‘otsi kooli vahetusjalanõud, osta noodivihikuid, postita pakk Kiviõlli, sorteeri poiste riided ja tüdrukute riided, maksa trenniraha, saada lapsed võrkaeda kassitapust puhtaks noppima, mõtle välja lahendus kilekottide orgia lõpetuseks köögisahtlis ja esikukapis, las Trennitüdruk paneb iga päev 2 õpikule paberid ümber‘ – ja siis veel eraldi nimekiri asjade kohta, mida tuleks pildistada ja äraantavate asjade listi/FB gruppi pakkuda ja kui keegi neile järgi tuleb, siis mis kell ja mis päeval…

Nii et neid nimekirju tuleb sedasi natuke palju. Nimekirjade vahel sebides katsuvad osad asjad märkamatult kaduda, näiteks alustatud käsitööprojektidest pressivad praktilisemad asjad mööda ja töökavad kooli jaoks on puha tegemata. Ju see on siis ka hobi. 😀

Samas on MoMo nimekirjad mind ikkagi natuke motiveerinud igasugu nurgatagustega rohkem tegelema kui tavaliselt! 🙂

Nii ma siis olengi rahulikult võtnud, kuna millegagi pole veel kohutavalt kiire.

Töökavadega on aega esmaspäevani, järelikult terve nädalavahetus. Õpikutele paberite ümberpanemisega on aega, kuni meil ümber pandavat paberit eelmistest aastatest jätkub (tapeedirullid on tänuväärsed asjad, eriti kui üksikuid, väga ilusa mustriga rulle 2-3 euroga ehituspoe jääkide letis pakutakse. 10 meetrit on hea kogus küll!).

Noodivihikuid vaatan siis, kui poenimekirja on tekkinud rohkem kui 5 asja, mida poest vaja. Poenimekirjad printis Kallis Mees mulle terve leheküljetäie välja (3 tk lehel) – tegin enne nimekirja nendest asjadest, mida me tavaliselt poest ostame.  Kui näiteks leib otsa saab, saab selle nimekirjas pastakakriipsuga ära märkida ja ühtlasi vaadata, kas kodujuustu ka peaks juurde hankima, muidu tekib poes see “nimekirjas olid ploomid, piim ja feta juust, kuidas see arve siis jälle 40 eurot tuli?” paradoks, sest tegelikult oli kõiki neid teisi asju ka vaja, sest need olid otsas. Vist.  Ja mõned asjad jäid veel silma. 😉

Eile siis koristasin hoopis vannitoakappi, avastasin 4 uut hambaharja, kogusin minihambapastatuubid kõik ühe plastkarbi sisse, täitsin vatitikkude karpi. Ravimikapist eemaldasin ainult 2 aegunud asja, sest seda kappi olen ma sel aastal juba vaadanud. Mingi aasta see igatahes oli, kui ma otsustasin riiulitele sildid kleepida, kus on plaaster, kus köharohi, söetabletid  ja  sinikate kreem. Ravimikarpidele kirjutasin ka musta markeriga peale. Töötab küll, s.t. ka teised peale minu leiavad nüüd sekundite jooksul õiged asjad üles.

Kooliminejate riideid sorteerida veel ei jõudnud, kuid mõõtsin juba mõned päevad tagasi 4 lapse pikkused ja kaalud ära ja panin kirja. Olid kasvanud küll 1.juuniga võrreldes.

Lasteaia sügishooaeg on juba alanud, st. meie tänaval on kuulda olnud hala hommikul peale kella kaheksat, aga halin on lasteaeda jõudes kiirelt vaibunud. Täna hommikul oli jälle hala, kuni lubasin reklaamlehelt 4 mootorratast välja lõigata ja kaasa anda, et äkki saab piletitena kasutada neid näiteks. Kui need välja lõigatud sain, selgus, et ikka ei olnud neid vaja. Aga ehk ta siis teeb nendega kodus midagi, kui lõunauni lõppeb. Teine aasta lasteaeda peaks olema ju rahulikum? Teistega on olnud…

Need teised valmistuvad praegu kooliks – jooksevad jälle äraloetud raamatutega raamatukogu vahet, Trennitüdrukul on võimlemistrennid, lisaks saab meil sel kuul arvutiaega teenida Miksikeses korrutades ja jagades. Liitmine on kõige lihtsam muidugi. 😀 Väga hea, et Miksike.ee ikka olemas on, mina ei pea vastuseid kontrollima ja kui nad oma arvutuse tulemused ise üles kirjutavad (tase 3, 345 punkti), siis on üsna lihtne. Üldiselt on mingi ajani hea kasutajanimed ühte kokku üles kirjutada, kuna meie omad küll kipuvad unustama, eriti kui kümnes kohas 8 erinevat kasutajanime ja 10 eri parooli on. Võtsin ühe A4 ruudulise lehe, panin netilehekülgede järgi kirja, kellel seal mis kasutaja on. Kui vahepeal 8 kuud Miksikeses ei käi, vaatad paroolide lehelt kasutajainfo üle ja korras!

Sama mapi vahele panin selle lehe ka, kus Miksikese kohta kuupäev ja mis tasemed, mis summad. Vint.ee kohta tegin nüüd ka, kuigi seal käies juhtub tihti, et lapsega satub mängima täiskasvanu (kasutajanimede järgi arvan lihtsalt, et Mirru7 ja Vanamees69 on erinevas vanuses kasutajad), siis saab malemäng kiire ja vahel nutumaigulise lõpu. Kuna mina pole suurem asi maletaja, on minuga veel kehvem mängida kui Vindis. Duubeldada (2048 mäng) saab seal Vindis ka, väga hea astendamise (number 2 astmed) õppimiseks! 😀

Sel nädalal õnnetus meil ka Tartu Seikluspargis käia, mina käisin ainult radade all ja vaatasin üles (operatsiooni järel ei tohi paar nädalat pingutada), aga päris raske oli see 3.rada! Esimesed kaks ja neljas olid tunduvalt lihtsamad, seal ei jäänud lapsed hätta. Mees ronis ka nendega kaasa ja ütles, et füüsiliselt võttis just 3.rada päris läbi. 146 ja 150 cm pikkusega lastel oli vahepeal atraktsioonide vahel ulatumise-spagaaditamisega muidugi rohkem muret, eelmisel korral tulid nad 3.raja pealt lihtsalt tagasi, kuna ei ulatunudki! Meie 4-aastane tahtis ka väga lasteradadele minna, aga kuna 2-aastane oli ka kaasas ja nende kahe kohta olin ainult üks mina, lükkasime nendega mineku edasi, s.t. plaanin järgmisel korral PisiPiiga seniks vanaema juurde viia.

Lõunakeskuse seikluspargis on lapsed varem käinud, seal oli häda, et prillid kukkusid alla (liuvälja istmete juurde, õnneks keegi ei jõudnud peale astuda, isegi terveks jäid kukkumisest hoolimata) ja ükskord jäi Trennitüdruk õhusõidul kuhugi poole peale kinni, kust ei edasi ega tagasi ei saanud, pidi venna abi kutsuma saatma. Mina ise olen oma sünnipäeva puhul ükskord õe ja sõbrannaga Otepää seiklusrajal käinud, see oli küll äge, aga ühe koha pealt jube ka, sest ma ei julgenud mingi köie otsast kuhugi kahtlasesse võrku hüpata! Sisekardirada sobib sünnipäevaks paremini, oli minu tookordne järeldus, ehkki Tartus vist ei ole enam sisekardirada alles. 😦

Nüüd on siis veel Rakveres Punklaulupidu tulemas (sel aastal küll mina ei lähe, käisin ainult 1.korral, aga Kallis Mees läheb 3.korda)  ja keskmistel lastel 2 viimast “Et suvi ei läheks luhta” trenni ning siis ongi september käes. Silmaopijärgne nädal on ka möödas ja mul on lootust pead pesta, enne kui 2 kuud mööda saab (12.juulist siiani on kenasti vastu pidanud õnneks)! 😀 Ritsiku postitust lugedes mõtlesin, et mul on ju ka hea rasuste juuste šampoon, vene Mirra oma, mis kiirelt juukseid mustaks ei aja – algul pesin 2 nädala tagant, siis selle šampooniga nihkus pesemisvahe 3 nädala peale ja sõltuvalt söögist ning aastaajast püsibki 3-4-5 nädalat suhteliselt puhas. Selle nimel, et selle aasta jooksul 7 korda juba pead olen pesnud, tasub selle šampooni hind vist isegi ära. 🙂

Ja PisiPiiga teatas, et merisiga ütles veega pritsimise peale “Mis toimub???” 😀