Võtsin end kätte ja tegelesin hirmsate asjadega 🙂
Väga hirmus oli näiteks silmaarstil käia üle 5 aasta. Aga õnnestus! Arst ei olnudki kuri! Ta ei hinganud ka suitsuhaisu mulle näkku nagu ühes teises poeketis vanasti juhtus (sellepärast ma sinna tagasi vist ei läinudki, kui tagasi kolisime). Nüüd ma siis saan 2 nädalat katsetada, kuidas tuppa tulla nii, et midagi ei näe – saan jälle elu uue värske pilguga vaadata! Ja kui läätsedega vaatamise privileegi tagasi saan, on jälle põhjust tänulik olla!
Teine hirmus, aga huvitav asi ka oli libedus, mis reedel Lõuna-Eestis valitses. Ma jõudsin elusalt tööle! Suvekummidega, laps autos, ainult üks suur džiip proovis Ravila-Viljandi maantee ristis minu sõiduritta driftida – mina uisutasin siis vaikselt puude suunas ja paarkümmend sekundit me lihtsalt nautisime seika, et jäigi sisse sõitmata! Siis sõitsin mina kõvasti tuksuva südamega edasi ja tema nihkus minu sõidureast vast ka kuhugi oma ritta tagasi ja veel natuke hiljem pidin ma jälle autost välja hüppama ja esiklaasi kraapima, aga ma olin üleni üks suur tänulikkus 🙂 Kui sõbralikud olid sel päeval kõik, keda kohtasin – kõik arutasid, kus kui libe oli ja soovisid mulle ja teistele, et nad kenasti kohale jõuaks, kuhu iganes nad teel on. Armas, et äkilised ilmastikuolud inimesi lähendavad 🙂
Aga ma ei oleks tahtnud olla sel hommikul liikluspolitseinike, traumapunkti töötajate ja prügikastide tühjendajate ametis – mõtlesin, kui karm on IGA jääkattega prügikasti järjest maast lahti kangutada ja siis sellega auto juurde ja tagasi uisutada. Tegelikult on see sama karm füüsiline trenn nagu breiktants 😀 Vanasti ma käisin natuke breigis, see oli äge. Aga ma harjutasin 2 kuud, et peapealseisu selgeks saada. Ja siis ma võtsin Suurema Tüdruku trenni kaasa, sest ta tahtis ka seal käia, ainult et tema õppis peapealseisu juba 2 nädalaga ära. Ja kui ma ükskord olin sunnitud Väikse Trennitüdruku, kes siis veel lasteaias käis, trenni kaasa võtma, siis tema õppis 2 tunniga, st. ühe trenni jooksul peapealseisu ära.
Lihtsalt masendav, et mul see 2 kuud võttis :S
Samas vaimus jätkates – mu suuuuuuuur soov oli ära õppida seliliasendist kükki hüppama, aga ükskord ma kaotasin lootuse ja leidsin, et ilmselt peaks ma rohkem painduma selle jaoks. Aga ma ei paindu, mu selgroog on juba leidnud, et ma lambist silda ei tee, kui seina vastas pole, samamoodi siis järelikult kükki ei hüppagi, kui mul rohkem ajaressurssi selle prioriteedi jaoks pole. Siis ma loobusin, aga ei saanud sellest enne aru, kui sattusin artiklile, kus räägiti, et mingis eluetapis saab inimene aru, et ta enam ei saa modelliks või enam ei hakka balletitantsijaks, kui ta on näiteks 40. Mina ei õpi vist seda kükkihüppamise trikki ära.
No aga on ka asju, mida just 40selt saab teha, näiteks mu suur plaan selg täis tätoveerida pole ajalimiiti surutud. Kui midagi on juba joonistatud, siis peab ju korralikult läbi mõtlema, mida ja kuidas juurde. Ja kuna ma ise seljataha joonistama ega tätoveerima ei ulatu, pean tõenäoliselt selleks raha ka hankima, aga terve selg pole teatavasti tikutoosisuurune ja maksab. KUI ma kunagi ikkagi välja mõtlen, mida ja kuhu ja millele juurde. Või üle, ainult ilma valge värvita seekord, sest valge on päikse käes tüütum kui teised värvid, et te teaks.
Naljakas, et kui ma vanasti ise tätoveerijana tegutsesin, ei vaevanud mind kunagi mõte, kuidas oma seljataha ulatuda. Inimmõistus on kenasti piiratud, et just sobivate mõttetükkidega tegelda, et KOGU AEG oleks huvitav 🙂
Tänapäeval ma pean hoopis 2048-t mängima ja logistika ülesandeid lahendama Meele Lahutamiseks. (Varsti ma võtan Vint.ee-s kabe ka ette). Aga nüüd on Väikesed need kartulivahvlid kinni pistnud ja põrandale külvanud, mis ma neile altkäemaksuks andsin, et ma kirjutada saaks, nii et sõnade arv on lõplik.
Piparmynditee 