Prillid vs. armastuse väljaajamine

Selle nädala peateemaks kujunesid prillid. Tuli kiri, et Trennitüdruku prillid on valmis. Käisin järel. Paar päeva hiljem tuli järgmine sarnane teade. Mees käis enda omade järel. Kodus olid äkki kõikidel asjadel teravad servad, sest ka Vanem Poeg oli eelmise nädala lõpus prillid kätte saanud. Teravad servad ei teinud tegelikult näppe katki, vaid torkasid silma.

Neljapäeva õhtul vaatasid lapsed arvutis natuke filmi ja pidid siis magama minema, aga Trennitüdruku prillid olid hommikul kadunud. Ei olnud neid arvuti kõrval, kuigi vahepeal võttis ta need harjumatult terava nägemise prillid ära, pärast olevat ette tagasi pannud. Ülemisel korrusel ta ka neid ei tuvastanud, läks eelmiste prillidega kooli, kui olime enne kooli asjatult otsinud.

Vanaema tuli PisiPiigat hoidma ja mina läksin tööle, vanaema otsis ka prille. Ei leidnud. Mina tulin töölt ja otsisin ka prille. Isegi köögikappidest. Peaaegu et vaatasin prügikasti ka, aga kes need ikka sinna oleks visanud? Küsisin PisiPiigalt, eitas. Trennitüdruk tuli õhtul trennist, otsis edasi oma toast. Ei leidnud. Mina olin sealt ka juba otsinud, kappi vaadanud, riiulite ja koolilaua peal kraami sees sobranud. Pinge kasvas. 🙂

Tegelikult ei olnud see Trennitüdrukul üldse esimene kord prille kaotada. Poolteist aastat tagasi ostsime talle esimest korda prillid. Väga ilusad, sinised. Siis sai  ta nendega 2 päeva käia ja kaotas need ära. Hmm, miinus polnud väga suur, aga prillid kusagilt välja ei tulnud. Ootasime kuu aega, otsisime trennist, koolist, kodust. Läksime ohates poodi ja tellisime uued prillid. Ka väga ilusad, seekord punased. Sama kallid, kuigi prillipoe inimesed mäletasid meid veel viimasest ostust ja tegid lahkelt (eks neil hakkas vist natuke hale ka) 6 eurot soodustust, aga no üle saja euro läks ikkagi.

Saime siis punased prillid kätte. Sinised prillid tulid paari päeva pärast välja, loomulikult!! Punased prillid aga kadusid ära. Kas ka loomulikult, seda ma ei tea, aga möödunud on üle aasta ja nad pole siiani välja ilmunud. Ei koolist, kodust ega kummastki trennihoonest.

Need praegused ärakadunud prillid siis on lihtsalt järgmine osa saagast “Hajameelne prillikaotaja tegutseb jälle!”, sest kuhu saavad prillid oma kodus kaduda??? Eelmistega oli jah võimalus nagu telefonidega, mis aegajalt kaovad, et võib-olla jäid kooli või mujale jne. Aga oma kodus?  Otsi ainult, sest nad lihtsalt PEAVAD kusagil olema!

Mina eile enam ei otsinud, Trennitüdruk käis sünnipäeval, Vanim Laps käis Pärnus ja mees oli kooriüritusel. Ainult mina ja 3 nooremat last, arusaadavalt oli mul vaja hoopis raamatut lugeda, legodega rahulikult mängimise teemal sõnasõtta astuda ja üks kindlasti ilma rosinateta šokolaaditükkidega kook teha. Raamatulaadal käisin ka lõuna ajal, seal läks hästi, sest väga igav oli, Utoopia ise seevastu meeldis mulle raamatupoena väga. Hästi läks selles mõttes, et sain 20 euroga hakkama, aga huvitavatest ostsin ainult Eckhart Tolle Uue maailma ning lastele Piret Raua “Tobias ja teine B”.

 

Aga täna hommikul palusin Trennitüdrukul tema voodialune kast tühjaks teha kõiksugu salapärasest kraamist (kommipaberitest sokkideni, ükski ema ei taha seda ise lähemalt vaadata) ja tolm kokku pühkida ja nii ta siis pool tundi hiljem (kui ta vist päriselt ka koristama oli hakanud) särava näoga laekuski, uued prillid ees. Õnnitlesin teda 100 eurose kokkuhoiu puhul (ei mingeid uusi prille lähipäevil!), aga tema küsis, kas ta preemiat ka saab. Ei tea, kust ta selle huumorisoone küll saanud on. 😀

Preemiat ei saanud, aga temast noorem Vanem Vend teatas, et üks prillipadi on juba ära kukkunud tema uute prillide küljest, nii et prillipood on jälle järgmise nädala poenimekirjas.

See-eest lugesin põnevat raamatut Armastuse väljaajamisest, kui olin lapsed kell 20 magama saanud (sest lõuna ajal väiksemad ei maganud, kuna mina olin ju raamatulaadal) ja seal olid nii ägedad juhtumid. Juhtumianalüüs oli ka muidugi iga loo taustal väga huvitav, kessee sinna psühhiaatri pähe muidu näeb? Igatahes jõudsin ära lugeda nimiloo armastuse väljaajamisest seitsmekümnendates vanaproua puhul ja siis veel paar peatükki.

Liigsöömise lugu oli huvitav, aga kinnitas kõikide teiste raamatute juttu, et alateadvus teab neid asju. Kui noor naine alla võttis, siis iga uue kaalunumbri juures, kus ta pidama jäi, tulid talle seosetult meelde mingid vanad asjad. Pärast ta sai aru, et iga kaalunumbri juurde tulid need koledad või lahenduseta jäänud juhtumid meelde, mida ta vanasti selle kaalunumbri juures kogenud oli, kooli lõpetamine (kuhu teised läksid oma poistega, aga temal polnud kedagi) või kolimine uude, võõrasse kohta jne. Kõik need lood olid elust enesest, läksid väga hinge ka. Mõni lugu oli rõõmsam, nagu selle tädi lugu, kellel käekott oli röövitud. Proua oli endast nii väljas, et lõpuks jõudis talle lõplikult kohale, et ta mees suri poolteist aastat tagasi. Huvitav.

Kui ma nüüd tunnikontrollid ja töölehed parandatud saaksin, siis loeksin edasi, sest raamat juba niheleb riiulis… Tegelikult pean hoopis manipuleerimise ehk ennast kaitsva käitumise ja ego kaitsete kohta konspekti lugema ja siis ennast homseteks tundideks ette valmistama. Nii see heleroheline diivanil istuva südamega raamat seal riiulis nihelebki.

Missugused raamatud teil nihelevad?