Jälle hakkab kevad tulema. Inimesed on nohuste ninadega, lapsed köhivad, kõik tunduvad väsinud ja mornid.
Koolis õnneks ei ole. Kodus aga tundub, et olen jõudnud samasse faasi, nagu Mäemamma siin vahepeal kurtis – nii palju on teha ja mida selle pikaks veninud to-do-listiga teha? Ma otsustasin siis eelmisel nädalal, et ega ei olegi midagi teha. Jätsin kõik mitte väga pakilised asjad tegemata, midagi nagu suurt ei teinudki, kuigi oli kuulõpp ja vaikselt kripeldas natuke, et rohkem ei teinud.
Lapsed aga joonistasid seni. Üks tuttav vanaema rääkis hiljuti, et oleks vaja uusi asju, mida lapselapsega teha, sest õue ei saa ja autodega mängida vanaema enam ei jaksa. Küsisin, kas joonistate? Tema vastas, et ei, sest lapselaps ei oska veel korralikult värvida, üle ääre läheb. Mina imestasin, kuidas ja millal siis üldse joonistama-värvima saab hakata, kui algfaas lubatud pole?
Meil oli eelmisel sügisel suurem hooaeg, mis algas noorema poja värvimis- ja joonistamishuviga. Algul värvis ta nii, nagu algajad ikka – põhjalikult:
Kes märkas, et puu otsas on ahv?
Varsti muutus ta konkreetsemaks, ise joonistas alati autoga järelkäru-maju, käruga kraanasid ja kõikvõimalikke muid käruga asju. Pilte värvis nii kenasti, et imestasime, et see joonest jooneni värvimine nii kiirelt (juba 2.värviraamatu jooksul) selgeks sai.
Siis tuli väike paus, kui ta joonistada ei tahtnud. Peale seda läks värvimine nii oma joonistustes kui värviraamatutes halvemaks – enam ei hoidnud ta kenasti jooni ületamast, vaid värvis minu meelest “kiiruse peale”.
Vestlesime, vaatasime koos eelmist värviraamatut, aga ei midagi, enam ei paelu teda ühtlaselt värvimine. Kas kellelgi on veel sellist taandarengu teemat olnud??
Seevastu Väike Piiga on just nüüd sattunud värvimishoogu – tema värvib kõik väga värviliseks. Üle ääre läheb küll, see on alustaja puhul normaalne, aga kui poiss armastas ühe värviga värvida, on tüdrukul hoopis 8-värviline part või eesel. Väga huvitav jälgida igatahes laste erinevat värvivalikut.
Vahepeal said suuremate laste vanad töövihikud ära värvitud. Poja värvis ka lasteaias täidetud töölehti, kus nad numbreid ja tähti harjutavad:
Printisime osa pabereid kassi joonistamise õppimiseks välja – värviraamatuid on päris lihtne tänapäeva interneti ligipääsu puhul teha, kui vaid kuskil printida saab!
Samas mõtlesin, et võiks ise ägedaid labürindi mõistatusi talle teha. Või oleks kavalam anda suure ruuduga paber ja lasta tal endal sinna jooni tõmmata ja neid ühendada, et sirgemad jooned tuleks? Pean silmas selliseid labürinte:
Pilt on võetud http://www.instructables.com siinolevalt lingilt, kus on ka kuuesammuline õpetus väikeste vihjetega labürintide õnnestumiseks. Koduseks köhahooajaks (köhijate arv suurenes ust kahelt kolmele) päris mõnus tegevus, ma arvan! 🙂
Veebruar oli veel selle poolest hea, et 500 asja korrastuse väljakutse käigus õnnestus mul üks “panin asjad eest ära” nurgake puhtamaks saada, nii et nüüd jääb veel lambihuviline leida, kes endale roosat lühtrit tahaks.
Sama toanurk Enne-ja-Nüüd! Ja lamp, mis seal toanurgas kasti sees uut huvilist otsib, on selline 4 pirniga lühter. Annaks niisama ära, kui järele tuldaks (Tartus).
Kui leidub mõni huviline, kirjutage meilile Tammelilled @ gmail.com 🙂
Ritsik algatas selleks kuuks ka sarnase “Teeme ära” koduse kampaania siin.
Piparmynditee 
Värvimisega ongi vist selles suhtes vahva, et kui mitmeid nädalaid juba ei värvi, siis hakkavad piirjooned meelest minema 😀 Meile piigal on selline asi vähemalt. Muidu väga hea meelega värvib aga kui mingi x faktori pärast värvida ei saa, siis järgmised pildid on vaja ju väga kiirelt ära värvida ja tulemuseks on üle äärte värvitud pildid.
Siiani olen poest värviraamatuid ostnud aga nüüd tuli idee, et võiks ise pilte printida ja siis värviraamatuks köita (kasvõi kiirköitjaga). Laps saaks ise pildid välja valida ja arvatavasti värviks siis enamus pilte ära. 🙂
PS: Väikse Piiga jänesed on nii armsad! 🙂 Elu ongi värviline 🙂
MeeldibLiked by 1 person
Ma olen kunagi aastaid tagasi käinud ühe väikese poisi sünnipäeval, kus kõik külalised said ära tulles kaasa vihiku väljaprinditud ja paelaga kokkuköidetud sünnipäevalapse lemmikautodest, siiani ilus mälestus! 🙂
Meil kinkis vanaisa suuri pakse A3 joonistuspabereid eelmisel aastal nooremale pojale sünnipäevaks, augustatud ja kokkuköidetud variandis – kui hakkasime guaššitama, siis peale kuivamist panime pildid köitesse tagasi, kui oli vaja jälle maalida, võtsime paela lahti ja paberid välja. Nii sai tasapisi album täis.
MeeldibLiked by 1 person