Aastaajad su elus

Aastaaegade tsüklist räägiti meile selle nädala koolitusel ja see meeldis mulle väga, sellepärast jagan seda siin ka. Kuna meil Eestis on neli aastaaega, tundub sobiv võrrelda inimese elu aastaaegadega, mida me nii hästi tunneme. Ei, ma ei mõtle, et üks kord elus, kui oled noor, ongi kevad ja edasi liigub juba elusügise suunas. Tõenäoliselt võid jõuda kevadesse palju kordi elus!

Looduses on kevad selline, mis algab vaikselt – pungad ootavad puhkemist, tasapisi läheb päev pikemaks, tasapisi jõuad rohkem teha, tulevad linnud, on võimalus külvata igasugu asju, oma peas teha aiakujundust ja läbi mõelda peenramõtted, hankida uut mulda, oodata väikseid rohelisi võrseid.. Tõenäoliselt tuleb mingi hetk ka umbrohu ja võilillede aeg, mis mõnele meeldib ja mõnele mitte. Ega siis kõigil aedu pole! Kevade tunnuseid teavad sellegi poolest kõik.

Mõeldud ei ole põllumajandusega seotud ettevõtete tööstust, kus kevadel traktorid jm ruutkilomeetrite kaupa tööd teevad ja sellest sõltub kogu firma sügisene saak. Siin tuleb seekord silmas pidada, mida tavalised inimesed kevade all silmas peavad.

Kui aga märts-aprill-mai läbi, ilusad õied ära õitsenud ja kõik on juba päris roheline, tulevad suvekuud. Kõik on roheline, algul on endiselt palju liblikaid, veel annab midagi aiamaal teha, et maasikad ikka rohu seest välja paistaks, aga varsti on ka maasikaaeg möödas ja tulevad rahulikud juulikuu päevad. Puhkus ja stabiilne olek suvekuudel – enam ei pea pööraselt ette valmistama, et midagi kasvama panna, pigem on kõik selleks ajaks juba juured alla võtnud ja õitsenud, sest kui tulevad kuivad juulinädalad, kus päike lõõskab (kõigi eestlaste unelmad, kus päikeselised päevad juhtuvad just nende puhkuse ajaks!!)  ja ausalt öeldes kipub muru pigem kollaseks muutuma, kui selle kallal askeldad ja üle niidad, kui niigi on kohutavalt kuiv. Seega – ei mingit uute asjade istutamist, ei mingist suuremat pingutamist, ainult istu ja päevita, uju, loe raamatut, puhka ja naudi!

August, viimane suvekuu, sunnib juba natuke liigutama, taas tuleb muru ajada, mõelda, kas mõni lill on veel ära õitsemata ja saab kooli viia 1.septembriks õpetajale? September seevastu on mõnel aastal täielik suve pikendus olnud, mis on nii mõnus, kui august on näiteks vihmaseid mälestusi jättes suve lühemaks teinud inimeste mõtetes.

Muidu on september ju nii üksikute uute alguste kuu – kool hakkab pihta, aga lasteaed ja töökohad on inimesi tihti juba augusti keskelt oodanud. Septembris tõmmatakse suvemälestused kokku – mitte ainult koolikirjanditega, vaid ma usun, et muul moel ka. Ikka arutatakse, kuidas suvi läks, kuhu tahaks järgmisel suvel minna ja mida kasvatada, mis kasvatamata või õitsemata jäi. Samas hakkab pihta tõsisem saagikoristus – kõik, mis on kevadel kasvama pandud ja suvel heades oludes kasvanud ja kasvanud, ilma et millegagi väga tegelema peaks, see tuleks nüüd ära koristada, talveks kõrvale panna või ära süüa. Ära koristada enda järelt ka – nii et plats puhas on ja saab järgmist kevadet ootama hakata. Väike vihm käib asja juurde.

Oktoober – keset sügist – on veel kuldne, on ilusaid lehti ja hea jalutada, seevastu november oma raagus puudega, pimedate õhtutega, ei-taha-veel-tõusta hommikutega viib meid vaikselt talvele vastu. Mis sellest, et september ja oktoober on olnud sebimist täis, ei tule novembrist täielikku puhkuskuud, vaid paljusid segab see, et nii pime on ja mingeid vilju enam oodata ei ole. Ega siis muud, kui palju sisemist valgust ja küünlaid ja jõulutulesid tuppa, palju ahjuroogi ja teejoomisi sõpradega – november on üks hea teejoomise kuu, sest siis pole kõigil veel jõulupidude ja aastalõpu triangel kätte jõudnud ja inimestel on mornidest nägudest hoolimata rohkem aega.

Talvekuud – kui tore, kui detsembris tuleb lumi! Kõik on väga valge, isegi kui päikest pole, aga teisest küljest kinnitab see lõplikult, et enam pole sul aias midagi teha, sest novembritormide ja tuultega puhuti minema viimased kuivanud lehed, murti lahti õrnemad oksad ja nii on hea kõik alles jäänud lumevaibaga katta. Seekord siis päris puhkus looduses, mille pealt inimene saab lund lükata ja vahel ka lumememme teha. Sügiskuudel ära tulnud lehtedega paljad oksad paistsid paljad, isegi kui tegelikult käis seal tõsine töö ja uute pungade moodustamine, et kevadel oleks hea suure hooga kasvama hakata, isegi kui meie ei tea, et neil ettevalmistused tehtud. Talv aga on puhkeaeg – kui ettevalmistused tehtud, kulub üks puhkehetk loodusele kenasti ära, muidu ei jaksaks keegi sama auruga kevadest kevadeni rabeleda ja koguaeg endast maksimumi anda ju! Nii et kõik puhkavad looduses ja inimene rabab tööl, kodus, puhkehetkel. Saab kingituste hooaeg mööda, tuleb natuke rahulikum talve nautimise hooaeg, jaanuaris on ju novembrist palju suurem lootus, et varsti on kevad ka! Kui tahad, mõtled vaikselt seemnetele, mida kevadel kasutada, aga üldiselt ei saa aeda muuks kui niisama vaatamiseks minna. Meie kaval Eestimaa kevad võib ju vahel neid trikke teha, et veebruaris õitsevad mõned priimulad ja maasikad, kui lund pole, aga sel aastal tuli ikka lumi ka tagasi.

ja tasapisi jõuabki kätte see aeg, kui lumi on sulanud, pungad hakkavad suurenema, on kohe näha, et varsti-varsti on kõik jälle kevadine ja rohelisem kui praegu! Saab hommikust õhtuni õueminekust mõelda, esimesi kevadlilli imetleda, lapsi õhtul poolpimedas tuppa sööma-magama kutsuda.. Mmmmm. 🙂

Kui inimesed on sündinud kevadkuul, kipuvad nad end tihti samastamagi kevadega, isegi kui ei ole kevade tunne. See, millal sündinud oled, ei saa siiski kogu elu ühte aastaaega kinni naelutada.

Kõigil võib ju elus aegajalt olla neid etappe, kus äkki tuleb palju uusi pakkumisi, uusi algusi, tahaks nii palju teha siin ja seal ja praegu tundub paras aeg ka seal seemned mulda visata – soovid hakkavad täituma, äkki on väga palju asju, millest tahaks osa võtta, kuhu tahaks jõuda ja oma osa anda – hurraa! Kui oma sisemistes aastaaegades aprill mööda saab ja igal pool õisi näed, mis tuju heaks teevad, jaksad endaga tööd teha nagu maakaevamist, et oma uued oskused kasvama panna, harjumusi juurutada, on küll täielik kevad. Mõnel ei ole see üldse reaalsete aastaaegadega seotuna kevadel, mõnel kestab see hoopis muu ajavahemiku – no 5-6-aastat kevadet järjest näiteks, mille jooksul ise muudkui arened ja muutud ja siis künnad hoopsi üles ja paned uued seemned hoopis, mis tunduvad paremad kui need eelmised… Aga ühel hetkel ei jaksa enam nii, tahaks juba istuda ja stabiilsemat hetke oodata, millal saad vaadata, kas selles suurest kündmise ja seemnete hoogtööst siis tuleb ka midagi või ei?

See sisemine suvi, et istud, vaatad oma kätetöö/ mõttetöö vilju, naudid, selle kõige jaoks on aega ja see kõik teeb rõõmu, et kevadel rabatud sai – võid ju ise mõelda, kui oled sealmaal, kas sul on parajasti juuni, juuli või kisub pikka istumist-nautimist juba augustikuu sarnaseks looduses?

Või praegu tundub just, et suvi on möödas, kätte on jõudnud sügis. Suhted lõppevad, asjad saavad otsa. Võib tunduda, et sama moodi enam edasi minna ei saa, MITTE MISKI ei ole enam nii nagu kevadel/suvel, peaks hoopis kraamima ja koristama ja vaatama, mis kõige selle alt välja tuleb?  Ära visata vanad lehed, kokku riisuda mädanevad õunad, novembritormide eel panna varjule need asjad, mida sa ei taha, et tuulega su hoovilt minema lendaks?

Aga võib-olla ongi praegu hoopis talv, selline natuke pealesurutud puhkeaeg, tahaks küll midagi muud teha juba puhkamise ja kevade ootamise peale, aga keegi ei ulata abikätt, ühtki uut võimalust veel ei paista suurest otsimisest hoolimata, kõik seisab. See pole üldse välisega seotud, seal akna taga võib ju päike lõõsata või linnud karjuda, kui elus pole näha kevadet, oled veel talvepuhkusel. Mullas lume all toimuvad seni hädavajalikud muutused, mõned kohad kerkivad, mõned vajuvad, et kõik oleks kenasti segamini ja muld kevadeks pehme, kui lumi ära sulab, siis on just sobiv pinnas kõige uuega alustamiseks. Aga praegu siis polegi muud teha, kui ükskord lõpuks saabub see muutus – õrnad kevade tuuled või esimesed lumevabad laigud siis tead, et sinu kevad tuleb ükskord ka! Veel natuke oodata, puhata. Kõik saab kevadeks valmis.

Sa ei saa end teise aastaaega ju sundimisega kohale lennutada, kui ülejäänud elu järgi ei tule. Kõik on küll kahe kõrva vahel kinni, aga jõuga ei liiguta midagi, pigem ikka nõuga, nii nagu kevadest üle suve poole minnes – kui mingil hetkel leiad, et ei jaksa enam istutada, kõik peenrad on juba täis tehtud ja seemneid ja istikuid tuleb uksest ja aknast, aga kui uksed-aknad kinni paned, pressib seinapragudest ja korstnast. Kevad noh 🙂

 

Eraldi saab vaadelda suhteid – on selliseid, mis on kevades (väikeste laste esimesed arenguaastad näiteks), on ka neid, mis on suves – ja võivad juba aastaid suves olla, aga kindlasti võib olla ka selliseid suhteid, mis on sügises ja tahaks juba lõppemist, labidaga lõpetamist või suisa minema riisumist. Talvetaolistele suhetele võib olla isegi külm mõelda, aga minetea, mis nendes kevade saabumist takistab või ongi tegu üheaastaste taimedega, talve järel ei tulegi midagi.

Mõtle, kus sina oled oma aastaaegades ja kas sulle meeldib seal? Kas oled seal ammu või hakkab just kõik muutuma? Kas sügis on lihtsamini üle elatav, kui tead, et aastaringid ongi sellised, aegajalt peabki kõik otsa lõppema, vahel täiesti äkki ja üleöö? Või kas pika talve lõppemiseks oleks juba ammu aeg, kevade märke pole seni märganud? On neid korraks olnud, aga need on petlikult uute lumekuhjade alla jäänud?

Lõpuks tuleb vast ikka kevad!