Paistab, et kevad on jälle kevade nägu. Meil on vaasis kaks punti tulpe ja ühed priimulad! Külalised tõid, maja ümbrus pakub meile ainult tsillasid ja peaaegu-tulpe. Noh selliseid paljulubavaid, aga rohelisi. Loodetavasti see 3 cm kõrgune roosa hüatsint kasvatab ka end nähtavamaks, praegu ta juba õitseb, aga vart igaks juhuks pole. Ta vist ei tea, et me ei kavatse teda nagunii murda ja vaasi panna? Hüatsindid on ju kahtlase lõhnaga, pooltele meeldib ja teine pool küsib, mis meil siin liisunud õlle järele haiseb.
Trennitüdrukul oli sünnipäev. Selle puhul sai ta kooli suurejoonelisel teatrietendusel laulda. Meie käisime ka vaatamas, sest iga aasta ikka nii suurt etendust pole. Viimati käisin ma vaatamas Oliver Twisti, eelmine kord (millest ma midagi ei mäletanud) olevat olnud Röövlitütar Ronja, seal käis siis ilmselt mees. Seekord siis Mowgli. Laulsid, tantsisid, võimlesid. Kaitseliit oli andnud osa oma metsadekoratsioone, igatahes mulje oli võimas, isegi kuum. Väike Piiga palus kolmel korral tualettiminekut ja ohkas kõva jäälega “Juua!!” Saal on ju kooli katusekorrusel ja päike lõõskas igast küljest, lisaks need esinejad ja vanemad ja suuuured kinnikaetud aknad, mida eriti õhutamiseks kasutada ei saanud. Ma nägin, et kaks ventilatsiooniava oli ka laes. No umbes sama suured, kui meil kodus vetsus. 🙂
Päike paistis publikusse küljepealt, ühe kardina ja seina vahelisest praost jõudsid mõned üksikud kiired meieni ka. Vaata, tolm lendab! oli Piiga rõõmsalt üllatunud. Aga teine tund etendust läks ikka väsitavaks, siis ta valgus mu sülest maha eesistuja tooli alla. Täpselt meie ees istus ainult kellegi jope, aga selle jope kõrval istus üks heledapäine daam, kes tooli alla valgunud (no nagu vedelema unustatud tark plastiliin, mis tasapinnaliseks loiguks on muutunud) Piigat kätest välja tõmbama hakkas. Heast südamest muidugi, kuigi mina tõmbasin Piigat samal jalgadest tagasi meie ritta. Ega me teda pikalt pooleks ei tõmmanud, ma andsin ikkagi alla. Ei olnud vaja Saalomoni, kes oleks nõudnud lapse pooleksraiumist. Piiga ise oli lihtsalt rahul, sest saalipõrand oli ilmselt jahedam kui kellegi süles istumine.
Sünnipäevaõhtul mängisime Dixitit, aga kuna mängijaid oli nii palju (kõik 7), siis hakkasid kaardid liiga ruttu korduma. Piiga oli juba üsna väsinud, sest kell oli üle 9, aga ta nõudis siis endale oma mängukaarte ja tema mäng seisnes selles, et tuli öelda, et Ära neid kaarte nüüd teistele näita! See oli raske koht. See on tegelikult veel teistelegi raske koht, 10-aastane Vanem Vend vajab ka meeldetuletust sel teemal! Oma asjade varjamist pole me neile ilmselt eriti õpetanud.
Noorem Vend mängis ka, kuigi ta sai just 5-aastaseks, mäng aga oli 8+ vanusele. Natuke ajas nutma teda korraks, aga siis kõik lohutasid teda ja ta suutis edasi mängida. Mina olin rõõmus, et lapsed on nii suureks kasvanud, et lauamäng ei tähenda nende jaoks enam seda, kes kõige rohkem nuppe mängulaualt enda kätte krahmata suudab ja siis kähku põske pista kõik nupud, olenemata nende heast või mitte eriti edukast käekäigust mängulaual. Süljeseid mängunuppe ei ole üldse meeldiv trotsivast suust välja õngitseda, nii et mõnda aega toimusid mängud ainult laua peal (naljakas, alles nüüd ma saan aru, et see nimigi on neile tulnud sellest, et väiksed lapsed sööks põrandal mängitaval mängul osa tegelasi ära!) ja lapsed, kes lauani ei ulatunud, mängida ei saanud. Sellega kaasnes alati kisa. Aga igatahes on nad nüüd suured ja ainult 3-aastane üritas veel vahepeal osadele väikestele numbrikaartidele peale istuda, et neid näha ei oleks. Vähemalt ei ole selline mäng kunagi igav!
Eile pidas Trennitdruk sõbrannadega sünnipäevapidu, kuna erakorraliselt jäi neil trenn ära. Homme peaks toimuma järgmine pidu järgmise satsi tüdrukutega. Kodus sünnipäeva pidamine eeldab, et on läbi mõeldud, mis mänge mängitakse ja mida muud tehakse, seega on teemapeod meil üsna harilik variant. Eelmistel kordadel on olnud Teepidu – Kerli Tea Party video stiilis, nii et hankisime juba paar nädalat enne pidu üksikuid ilusaid lilledega kohvitasse, lillevaase, alustasse ja lilledega kandikuid vanakraamipoodidest. Kõiksugu ilusaid asju müüakse paarikümne sendiga, kuigi jah, mõned taldrikud olid 30-40 senti ka. Sünnipäeval siis kaunistati muffineid ja kõik oli väga lilleline.
Eelmisel aastal oli vist maskeraadi teema, kõik tegid kohapeal maske ja kaunistasid neid kleebitavate kalliskivide ja mingi muu pudiga. Peamine aeg läheb tavaliselt siiski õues ringi jooksmisele, trihvaa mängimisele ja kiigupuult kauguse hüppamisele, kui on sademeteta ilma. Sees käib tõsine rõngastel kiikumine ja muidu turnimine.
Eilne pidu oli Sportlik – peeti erinevaid võistlusi, mina näiteks sattusin sinna ruumi, kui paar viimast piigat veel planku tegid võidu peale. Pärastpoole käis muinasjuttude etendamine ja töö jätkus gruppides – kõik jagunesid rühmadesse, loositi välja muinasjutud ja siis nad harjutasid ja esitasid neid üksteisele. Väike Piiga värvati Hundibeebiks 7-kitsetalle muinasjutus, sest Kitseema ja Hundina esinenud tütarlaps oli Väiksest Piigast võlutud. Piiga oli rahul, kuni kõrsikuid ja tikuvõileibu võtma ulatus.
Homne sünnipäev peaks tulema hoopis superkangelaste teemaline, seda ma päris hästi ette ei kujuta, aga õnneks ei peagi mina orgunnima. Trennitüdruk arvas, et me võiks riiet osta ja kõigile 12-le külalisele keebid õmmelda, aga kangahindu ja meetrite kulu arvutades jäi ta pisut mõtlikuks. Ju ta siis mõtleb midagi muud välja, need 13-aastased on ju päris nupukad sünnipäevade korraldajad juba. 🙂
Piparmynditee 