Soodushindade poetrauma

Käisime eile Väikse Piigaga poes, sest tema armas kassiga tuukrimüts oli pesus kuumatrauma saanud ja vooder oli hakanud laiutama, müts ise aga pisut kokku tõmmanud. Mütsi pähe panna küll õnnestus, aga ega see mingi rõõm ka polnud, kuna Piiga tõstis häält ja seletas, et patsid ei mahu ära ja tuleb kohe lahti teha. Lasteaiahommikul, kus inimesed hommikuti ka tööle jõudma peavad, ei tekita patside lahti-kinni võtmine erilist aplausi, nii et me pidime kokkutõmbunud mütsi asemel uue ostma. Ma ei ole nimelt nende “tuukrimütside” kudumises osav, aga ma tahtsin, et lasteaias oleks kael ka millegi sees, no nagu Eesti emad ikka.

Kodulähedases ostukeskuses me varsti Piigaga olimegi. Jalutasime mööda riidepoest, mille ees olid see sporditegemisala, kus eriti lapsed möllata armastavad. Meie tahtsime küll ühte kaugemal asuvasse poodi jalutada, aga seal ühe tooli juures oli üks laps liikumatult maas ja nuttis, teine laps kõrval.

Kõndisime Piigaga mööda, vaatasin, kas kuskilt paistab mõnda vanemat, aga kõik, keda nägin, olid ilmselt teiste perede lapsed ja mõned muud vanemad, kes nutvast lapsest välja ei teinud.

Minus tekkis rollikonflikt, aga päris mööda kõndida ma ei suutnud, keerasin ringi ja läksin nutva poisi juurde ning küsisin, mis juhtus.

Ta kukkus selle keerleva tooliga, vastas tema vanem vend, kes oli suuremat kasvu, aga ilmselt mitte koolilaps. Põrand spordisaare atraktsioonide vahel on sellisest materjalist, mis meenutab tillukesi kokkupressitud betoonkivikesi ja on väga kare. Kõva ka loomulikult, nagu ostukeskuses ikka, aga kare ilmselt sellepärast, et inimesed atraktsioonidelt tulles ei libiseks. Laps oli pea kõvasti ära löönud.

Kas teiega koos ei ole kedagi, uurisin. On, ema on meil poes, aga ta läks sinna juba väga ammu ja me ei tohi siit ära minna, vastas suurem vend õnnetult. Ka tema oli nutnud, sest ma kujuta ette, et kui teed oma vennale hoogu ja ta lendab kogemata kaussellist välja ja nägu ees kõvale põrandale, tunnevad enamus lapsi end kohutavalt süüdi. Lisaks see abitus, et sa ei saa ka midagi teha – sa ei saa kedagi appi kutsuda ja keegi ise ka abi pakkuma ei tule.

Ma ei tohi sinuga tegelikult rääkida, sest sa oled võõras inimene, tõmbusid vanema venna silmad niiskeks. Kükitasin pikali oleva, umbes 3-aastase lapse juures ja vaatasin, kes mõni turva jalutab mööda, aga ei kedagi.

Vaatasin poisi pea kiirelt üle, katki õnneks ei olnud ja megasuurt muhku ka juuste alt ega näost ei paistnud. Seega õnneks kiirabi kutsuma ei pea, peapõrutuse kohta on vara midagi öelda, vähemalt ta kohapeal ei oksendanud. Silitasin ta pead. Sülletuleku nägu ta ei olnud, aga pea silitamine mõjus talle rahustavalt.

Üks koolilapse suuruses tüdruk tuli meie juurde ja vaatas meid, püüdes aru saada, mis toimub. Küsisin, kas äkki tema näeb mõnda turvameest, see poiss kukkus ja meil oleks tema ema vaja leida. Tüdruk ütles, et enne nägi küll turvameest, aga praegu ei paistnud kusagil kedagi. Siis selgus, et ta tahaks hoopis selle tooliga keerutada, mille juures haiget saanud poiss oli, nii et ma võtsin selle poisi käekõrvale ja me tulime sealt natuke eemale lähima riidepoeni, millest üks noor müüjanna välja piilus.

Suurem poiss oli paanikas, ilmselt hirmust, et me hakkame kuhugi ära minema, kuigi me olime vast 3 meetrit mänguvälja juures ainult liikunud. Tema käegakatsutav hirm, et ta saab kogu selle asja pärast emalt kindlasti pahandada, oli kogu aeg tunda. Hõikasin sellegi poolest müüjale sinna poodi, et kas neil on võimalik oma poevaljuhääldiga äkki hõigata, et palun H&Mi suundunud kahe poisi emal laste juurde tagasi tulla. Müüja kadus minu vaateväljast.

Mu ema juba tulebki, hüüatas suurem poiss ja astus paar sammu H&Mi suunas. Tuligi üks kohkunud ema, küsides kohe “Mis juhtus?”

Rääkisin ära, mis juhtus ja palusin, et ta ei pahandaks suurema poisiga. Ta oli ju väga asjalik olnud kogu selle aja, mis mina looga kokku puutusin. Mis sellest, et tal oli jope seljas ja väga palav, kuivanud nututriibud põskedel.

Ema lubas, et ei pahanda. Soovitasin, et nad läheks ja istuks kuhugi maha ja oleks natuke rahulikult, sest igal emal, ma usun, võtab selline asi jalad põlvist nõrgaks. Lihtsalt see iga ema süütunne kerib end tema silmade ees lahti nagu õudusfilm – mis oleks VÕINUD juhtuda, kuidas ma ometi VÕISIN nad siia jätta ja loota et nad saavad üksi hakkama – sellele lisandub väike “aga mul ei läinud ju nii kaua?” ja siis punastav mõte “aga ma vist kaotasin ajataju”, “aga mul oli tõesti vaja neid asju soodushindade ajal ja ma olin juba ammu otsinud” ning siis uuesti “aga mõtle, mis oleks võinud juhtuda, mu väike poisu oleks võinud verine olla praegu” ja kõik see uue hooga.

See ajab iga ema hulluks.

Või noh, minul võttis see silmad märjaks tol hetkel seal.

Küsisin, kas ta tegelikult saab teinekord lapsi kellelegi hoida jätta ning ta arvas, et saab küll. Küsisin, kui vana suurem poiss on, äkki ta läheb millalgi kooli ja saab mobiiltelefoni, millega sellistes oludes helistada, kui mingi mure on? Ema vastas, et poiss saab millalgi 7 ja telefon on juba olemas, aga neil ei olnud seda kaasas.

Ma isegi ei mäleta, kas ta üldse vabandas mulle kui võõrale inimesele, et ega ta nii kaua poes ei olnud, aga ma mäletan, et ütlesin, et ta ei tohiks poisse ikkagi üldse üksi sinna jätta, sest need mänguplatsid ON ohtlikud.

Läksime Väikse Piigaga ära. Piiga oli juba kodus öelnud, et uus müts peab ka kassiga olema (tema pregusel mütsil on pisike kassipilt ees), aga ma ütlesin, et ei ole kindel, et kassidega mütse edasi tehakse (see vana müts on tubli 5 aastat tagasi meile kusagilt tulnud). Loomulikult nägi Piiga poodi minnes peaaegu kohe ühte õhemat kassiga mütsi. Mis mõttes kassiga mütse ei tehta!? 🙂

Mulle meenus selle peale kohe üks armas endine kolleeg, kelle väike poeg nuias kunagi ammu vilkuritega kummikuid. Emme, kas sa ostad mulle vilkuritega kummikud? Ostan ikka, miks ma ei osta, vastas ema, mõeldes, et vilkuritega kummikuid pole ju olemas. Ja kui nad siis hiljem kunagi Crocsi poodi sattusid ja laps seal rõõmuga vilkuvaid kummikuid näitas, ei jäänudki emal muud üle kui hinnalised vilkurjalavarjud ära osta. Ise ju lubasid!

Rääkisin Piigale, miks ma seda mütsi ei taha talle osta ja me vaatasime edasi. Roosad talle ei sobinud, mina pakkusin kollaseid ja rohelisi, tema tahtis siniseid ja lõpuks peale siniste proovimist leidsime ühe (ikkagi roosakirju), mis sobis pähe ilma patse lahti võtmata ka. Lisaks leidis ta ühe sinisekirju käpapatrulli mütsi, mida tal ka hädasti vaja oli, sest see oli ikkagi SININE!

Kui ära minema hakkasime, ei andnud mulle see noor müüja sealt poest ikka rahu. Läksin sealt poest läbi ja küsisin, kas lapsed tihti kukuvad selle mänguplatsi peal?

Ta ütles, et ei, tegelikult mitte väga tihti. Aga need poisid mängisid seal küll juba väga pikalt, sest nad naersid ja karjusid seal päris kõvasti. Kukkumist ta ise pealt ei näinud. Aga jah, sinna jäetakse lapsi (iseseisvalt) mängima.

Mõtlesin Lõunakeskuse peale. Mujal on plaatpõrand, aga ronimisvahendite vahel on teine põrand, kas siis nende libisemisvõimalusega plaatide sobimatuse või lihtsalt atraktsioonide sügavale betooni sisse kinnitamise pärast. Midagi pehmet sinna alla ilmselt panna pole võimalik, see imaks jalanõudest rohkem mustust ja ei saaks puhtaks?

Ma ei tea, aga peaks mingi kampaania tegema, et inimesed ei jätaks oma lapsi sinna “kuni ma poes olen, aga ega ma ei tea, kaua mul läheb”. Seal on ju mingi mängumaa ka olemas, kui vanem TEAB, et tal läheb kaua. Aga kui ma käin ainult korraks, ma ei vii ju lapsi mängutuppa KORRAKS?

Ma ei saa seda teemat tõstatada sellise emana, kelle lastega ei ole kunagi midagi juhtunud. Minu lapsed on ka mänguplatsil atraktsioonide pealt kukkunud. Kõigi lapsed on, ma usun? Üks minu lastest on ka üksi kodus olles käeluu murdnud, kui ta lubas ainult arvutis olla ja mina olin poes. Samamoodi “korraks poes”. Ma tean seega väga hästi, mis süütundega emad õnnetuste korral  tegelevad. Suudan ka ette kujutada, et ema, olles ise šokis, võib kogu oma ehmatuse laste peale välja valada. Lihtsalt tohutust ehmatusest.

Palun ärge jätke oma lapsi poe ukse taha üksi mängma. On ju veel variante – harjutada neid raamatut lugema poeskäigu ajal (tänapäeval kasutatakse selleks vist ka ema telefoni mänge), jätta lapsi naabri või lasteaiakaaslase poole selleks ajaks, kui isa ei saa vaadata vms. Variante on kindlasti veelgi, aga ma pean ära tööle minema ja ei saa neid siia pikemalt lisada praegu siia. 🙂

Hoidke oma lapsi, nad ju vajavad teid. Rohkem kui neid SOODUSHINNAGA riideid.