Käisime eile Väikse Piigaga poes, sest tema armas kassiga tuukrimüts oli pesus kuumatrauma saanud ja vooder oli hakanud laiutama, müts ise aga pisut kokku tõmmanud. Mütsi pähe panna küll õnnestus, aga ega see mingi rõõm ka polnud, kuna Piiga tõstis häält ja seletas, et patsid ei mahu ära ja tuleb kohe lahti teha. Lasteaiahommikul, kus inimesed hommikuti ka tööle jõudma peavad, ei tekita patside lahti-kinni võtmine erilist aplausi, nii et me pidime kokkutõmbunud mütsi asemel uue ostma. Ma ei ole nimelt nende “tuukrimütside” kudumises osav, aga ma tahtsin, et lasteaias oleks kael ka millegi sees, no nagu Eesti emad ikka.
Kodulähedases ostukeskuses me varsti Piigaga olimegi. Jalutasime mööda riidepoest, mille ees olid see sporditegemisala, kus eriti lapsed möllata armastavad. Meie tahtsime küll ühte kaugemal asuvasse poodi jalutada, aga seal ühe tooli juures oli üks laps liikumatult maas ja nuttis, teine laps kõrval.
Kõndisime Piigaga mööda, vaatasin, kas kuskilt paistab mõnda vanemat, aga kõik, keda nägin, olid ilmselt teiste perede lapsed ja mõned muud vanemad, kes nutvast lapsest välja ei teinud.
Minus tekkis rollikonflikt, aga päris mööda kõndida ma ei suutnud, keerasin ringi ja läksin nutva poisi juurde ning küsisin, mis juhtus.
Ta kukkus selle keerleva tooliga, vastas tema vanem vend, kes oli suuremat kasvu, aga ilmselt mitte koolilaps. Põrand spordisaare atraktsioonide vahel on sellisest materjalist, mis meenutab tillukesi kokkupressitud betoonkivikesi ja on väga kare. Kõva ka loomulikult, nagu ostukeskuses ikka, aga kare ilmselt sellepärast, et inimesed atraktsioonidelt tulles ei libiseks. Laps oli pea kõvasti ära löönud.
Kas teiega koos ei ole kedagi, uurisin. On, ema on meil poes, aga ta läks sinna juba väga ammu ja me ei tohi siit ära minna, vastas suurem vend õnnetult. Ka tema oli nutnud, sest ma kujuta ette, et kui teed oma vennale hoogu ja ta lendab kogemata kaussellist välja ja nägu ees kõvale põrandale, tunnevad enamus lapsi end kohutavalt süüdi. Lisaks see abitus, et sa ei saa ka midagi teha – sa ei saa kedagi appi kutsuda ja keegi ise ka abi pakkuma ei tule.
Ma ei tohi sinuga tegelikult rääkida, sest sa oled võõras inimene, tõmbusid vanema venna silmad niiskeks. Kükitasin pikali oleva, umbes 3-aastase lapse juures ja vaatasin, kes mõni turva jalutab mööda, aga ei kedagi.
Vaatasin poisi pea kiirelt üle, katki õnneks ei olnud ja megasuurt muhku ka juuste alt ega näost ei paistnud. Seega õnneks kiirabi kutsuma ei pea, peapõrutuse kohta on vara midagi öelda, vähemalt ta kohapeal ei oksendanud. Silitasin ta pead. Sülletuleku nägu ta ei olnud, aga pea silitamine mõjus talle rahustavalt.
Üks koolilapse suuruses tüdruk tuli meie juurde ja vaatas meid, püüdes aru saada, mis toimub. Küsisin, kas äkki tema näeb mõnda turvameest, see poiss kukkus ja meil oleks tema ema vaja leida. Tüdruk ütles, et enne nägi küll turvameest, aga praegu ei paistnud kusagil kedagi. Siis selgus, et ta tahaks hoopis selle tooliga keerutada, mille juures haiget saanud poiss oli, nii et ma võtsin selle poisi käekõrvale ja me tulime sealt natuke eemale lähima riidepoeni, millest üks noor müüjanna välja piilus.
Suurem poiss oli paanikas, ilmselt hirmust, et me hakkame kuhugi ära minema, kuigi me olime vast 3 meetrit mänguvälja juures ainult liikunud. Tema käegakatsutav hirm, et ta saab kogu selle asja pärast emalt kindlasti pahandada, oli kogu aeg tunda. Hõikasin sellegi poolest müüjale sinna poodi, et kas neil on võimalik oma poevaljuhääldiga äkki hõigata, et palun H&Mi suundunud kahe poisi emal laste juurde tagasi tulla. Müüja kadus minu vaateväljast.
Mu ema juba tulebki, hüüatas suurem poiss ja astus paar sammu H&Mi suunas. Tuligi üks kohkunud ema, küsides kohe “Mis juhtus?”
Rääkisin ära, mis juhtus ja palusin, et ta ei pahandaks suurema poisiga. Ta oli ju väga asjalik olnud kogu selle aja, mis mina looga kokku puutusin. Mis sellest, et tal oli jope seljas ja väga palav, kuivanud nututriibud põskedel.
Ema lubas, et ei pahanda. Soovitasin, et nad läheks ja istuks kuhugi maha ja oleks natuke rahulikult, sest igal emal, ma usun, võtab selline asi jalad põlvist nõrgaks. Lihtsalt see iga ema süütunne kerib end tema silmade ees lahti nagu õudusfilm – mis oleks VÕINUD juhtuda, kuidas ma ometi VÕISIN nad siia jätta ja loota et nad saavad üksi hakkama – sellele lisandub väike “aga mul ei läinud ju nii kaua?” ja siis punastav mõte “aga ma vist kaotasin ajataju”, “aga mul oli tõesti vaja neid asju soodushindade ajal ja ma olin juba ammu otsinud” ning siis uuesti “aga mõtle, mis oleks võinud juhtuda, mu väike poisu oleks võinud verine olla praegu” ja kõik see uue hooga.
See ajab iga ema hulluks.
Või noh, minul võttis see silmad märjaks tol hetkel seal.
Küsisin, kas ta tegelikult saab teinekord lapsi kellelegi hoida jätta ning ta arvas, et saab küll. Küsisin, kui vana suurem poiss on, äkki ta läheb millalgi kooli ja saab mobiiltelefoni, millega sellistes oludes helistada, kui mingi mure on? Ema vastas, et poiss saab millalgi 7 ja telefon on juba olemas, aga neil ei olnud seda kaasas.
Ma isegi ei mäleta, kas ta üldse vabandas mulle kui võõrale inimesele, et ega ta nii kaua poes ei olnud, aga ma mäletan, et ütlesin, et ta ei tohiks poisse ikkagi üldse üksi sinna jätta, sest need mänguplatsid ON ohtlikud.
Läksime Väikse Piigaga ära. Piiga oli juba kodus öelnud, et uus müts peab ka kassiga olema (tema pregusel mütsil on pisike kassipilt ees), aga ma ütlesin, et ei ole kindel, et kassidega mütse edasi tehakse (see vana müts on tubli 5 aastat tagasi meile kusagilt tulnud). Loomulikult nägi Piiga poodi minnes peaaegu kohe ühte õhemat kassiga mütsi. Mis mõttes kassiga mütse ei tehta!? 🙂
Mulle meenus selle peale kohe üks armas endine kolleeg, kelle väike poeg nuias kunagi ammu vilkuritega kummikuid. Emme, kas sa ostad mulle vilkuritega kummikud? Ostan ikka, miks ma ei osta, vastas ema, mõeldes, et vilkuritega kummikuid pole ju olemas. Ja kui nad siis hiljem kunagi Crocsi poodi sattusid ja laps seal rõõmuga vilkuvaid kummikuid näitas, ei jäänudki emal muud üle kui hinnalised vilkurjalavarjud ära osta. Ise ju lubasid!
Rääkisin Piigale, miks ma seda mütsi ei taha talle osta ja me vaatasime edasi. Roosad talle ei sobinud, mina pakkusin kollaseid ja rohelisi, tema tahtis siniseid ja lõpuks peale siniste proovimist leidsime ühe (ikkagi roosakirju), mis sobis pähe ilma patse lahti võtmata ka. Lisaks leidis ta ühe sinisekirju käpapatrulli mütsi, mida tal ka hädasti vaja oli, sest see oli ikkagi SININE!
Kui ära minema hakkasime, ei andnud mulle see noor müüja sealt poest ikka rahu. Läksin sealt poest läbi ja küsisin, kas lapsed tihti kukuvad selle mänguplatsi peal?
Ta ütles, et ei, tegelikult mitte väga tihti. Aga need poisid mängisid seal küll juba väga pikalt, sest nad naersid ja karjusid seal päris kõvasti. Kukkumist ta ise pealt ei näinud. Aga jah, sinna jäetakse lapsi (iseseisvalt) mängima.
Mõtlesin Lõunakeskuse peale. Mujal on plaatpõrand, aga ronimisvahendite vahel on teine põrand, kas siis nende libisemisvõimalusega plaatide sobimatuse või lihtsalt atraktsioonide sügavale betooni sisse kinnitamise pärast. Midagi pehmet sinna alla ilmselt panna pole võimalik, see imaks jalanõudest rohkem mustust ja ei saaks puhtaks?
Ma ei tea, aga peaks mingi kampaania tegema, et inimesed ei jätaks oma lapsi sinna “kuni ma poes olen, aga ega ma ei tea, kaua mul läheb”. Seal on ju mingi mängumaa ka olemas, kui vanem TEAB, et tal läheb kaua. Aga kui ma käin ainult korraks, ma ei vii ju lapsi mängutuppa KORRAKS?
Ma ei saa seda teemat tõstatada sellise emana, kelle lastega ei ole kunagi midagi juhtunud. Minu lapsed on ka mänguplatsil atraktsioonide pealt kukkunud. Kõigi lapsed on, ma usun? Üks minu lastest on ka üksi kodus olles käeluu murdnud, kui ta lubas ainult arvutis olla ja mina olin poes. Samamoodi “korraks poes”. Ma tean seega väga hästi, mis süütundega emad õnnetuste korral tegelevad. Suudan ka ette kujutada, et ema, olles ise šokis, võib kogu oma ehmatuse laste peale välja valada. Lihtsalt tohutust ehmatusest.
Palun ärge jätke oma lapsi poe ukse taha üksi mängma. On ju veel variante – harjutada neid raamatut lugema poeskäigu ajal (tänapäeval kasutatakse selleks vist ka ema telefoni mänge), jätta lapsi naabri või lasteaiakaaslase poole selleks ajaks, kui isa ei saa vaadata vms. Variante on kindlasti veelgi, aga ma pean ära tööle minema ja ei saa neid siia pikemalt lisada praegu siia. 🙂
Hoidke oma lapsi, nad ju vajavad teid. Rohkem kui neid SOODUSHINNAGA riideid.
Aih! Süda natuke murdus. Tahaks tarbimist kiruda aga tegelikult taandub kõik talupojamõistusele. Kui ma ennast sellises olukorras ette kujutan, et jätan lapsed omapäi valveta mänguplatsile ja ise lähen poodlema, siis mul hakkab füüsiliselt paha. Mingi sõlmeke koguneb südame alla, mis ei lase sellist asja lihtsalt teha. Ma ei taha süüdistada ega näpuga näidata aga selline käitumine ON vastutustundetu.
Mul on hea meel, et sa läksid juurde ning koputasid sellele emale natuke südamele ka. Loodetavasti selles peres enam nii ei juhtu.
MeeldibLiked by 1 person
Ma tahaks ka uskuda, et ei juhtu neil enam nii, sest ma ütlesin talle, kellena ma töötan.
Aga see teema tuleks küll lastega läbi arutada – millal VÕIB võõrale inimesele infot anda – siis, kui kellegi elu on ohus või kellegagi on juhtunud õnnetus. Muidu võib-olla ei saagi aidata. Seda tuleb ju ka loogiliselt lastele ära seletada.
MeeldibMeeldib
Eks sellel lool on nii mitu tahku. Ma isiklikult ei jätaks lapsi kunagi niimoodi omapäi. Mu suurimaid hirmusid seoses lastega on vist see, et keegi lihtsalt võtab tal käest kinni ja jalutab minema ning keegi ei sekku. Samas kui mõtlen, et see 7a peab iseseisvalt koolis käima hakkama ja tervelt koju tagasi jõudma, siis nagu väga suurt erinevust õnnetuse mõttes ei näe. Sest õnnetus paraku ei hüüa tulles ja võib juhtuda igal ajal igal pool ükskõik kellega. Juhtub koduseinte vahel ka, kui kõik on rahulik ja tore. Nagu juhtus meil eelmine nädal. Mina istusin laua ääres, poiss tuli jooksuga, et mulle midagi rääkida, komistas toolijala taha ja kukkus pea vastu lauda katki. Kaks õmblust. Muidugi tundsin ennast süüdi, et olin ise selle tooli sinna tõmmanud. samas seda tooli ikka tõmmatakse sinna ja hirmus, et midagi võib juhtuda, ei hakka ju toolist loobuma.
Aga hoopis teine teema mu meelest on see, et täiskasvanud ei märka või õigemini ei taha märgata hädas last. Mis mõttes inimesed ei astu ligi, kui näevad, et võõra lapsega juhtus midagi. Millele nad loodavad või mida kardavad? Üks asi on see, et ema läks, teine asi see, et lapsed on hädas. Tõenäoliselt enne õnnetuse juhtumist ei pannud keegi isegi tähele, et need lapsed seal omapäi on. Ja hiljem olid ametis lahkumisega, sest kiire ju ja võõras mure. Las keegi teine tegeleb. Jne jne.
Ühesõnaga, olen sinuga nõus, aga samas nagu päris lõpuni ei ole ka. 🙂
MeeldibMeeldib
Aga seda leian küll, et üks laps ei peaks teise eest või teisega juhtunu eest vastutama. Vanem ei peaks lapsele sellist vastutust panema ega ka mitte juhtunus süüdistama.
MeeldibLiked by 1 person
Nõus, et õnnetusi juhtub igal pool ja ka lapsevanematega koos olles. Lapsevanem vastutab lihtsalt selle eest, et haiget saanud laps saab abi ja lohutust, sõltumata sellest, kas laps on poes või kodus, ei pea poodidest loobuma seejuures ega soodushindadest samuti 🙂
Aga kas lugu oleks olnud teistsugune, kui 3 ja 6 aastaste lase asemel oleks olnud 3 ja 8 aastane laps? Ma usun küll, esimese kooliaasta jooksul toimub minu meelest tohutu sotsiaalne küpsemine, lisaks mobiili kasutamise võimalus ja oskus (enamustel juhtudel).
Neid lapsi pandi küll enne ka tähele, eestlased ju vaatavad veids kurjalt, kui kellegi teise laps poes kisa teeb ja keegi teda ei keela 😀
MeeldibMeeldib
Jah, selles mõttes küll nähti neid ja ilmselt nii mõeldigi, aga kas ka päriselt-päriselt tähele pandi? Mulle jäi mulje, et laps oli juba mõnda aega seal niimoodi lebanud, enne kui sina sekkusid.
Ma ei õigusta seda ema. Kaugel sellest. Mind sellistes olukordades häiribki pigem inimeste üleüldine ignorantsus. Et mure on alati võõras ja ärge mind sellesse segage. Pigem ollakse alati tagantjärele targad.
Nagu öeldud, lool on mitu tahku. Loodetavasti tegi see ema juhtunust omad järeldused. Sest paraku “aga midagi ei juhtu ju” sai seekord siiski teoks.
MeeldibMeeldib