Pildihala

Peaks vist süüa ostma, mõtlesin. Postkasti olid laekunud toidupoodide sooduspakkumised ja kirjutasin oma hinnavaatluse kaustikusse üles, mida kust mis hinnaga ostaks. Viimati olin sinna kirjutanud märtsis, enne seda korra novembris ja septembris. Vanasti kirjutasin tihemini, kuna tahtsin enda jaoks mingeid märkmeid, mis ajavahemiku järel soodushinnad korduvad  samadel ainegruppidel ja mis poodides samal ajal samade asjade soodushinnad on. Muidugi on olemas selline tore asi nagu SEE leht, aga seal pakutakse ka neid kohti, mida ma ei külasta (nt Grossi) ja teiseks osasid poode seal pole, kus ma käin (nt. Kaupmees).

Mitu blogijat on kirjutanud e-poodidest ja mõtlesin, et see kojutoomine võiks olla suure koguse korral päris hea variant. Peale soovinimekirjade tegemist võtsin siis arvuti ette ja kohe selguski, et ei e-Selveris, e-Coop’is ega e-Maximas ei tooda kaupa mujale kui Harjumaale. Mhmh. Rimil aga e-poodi veel polegi, kuid vaevalt seegi kaua nii püsib.

Mis seal siis ikka, käin ise poes edasi. Täna käisin juba Väiksema Pojaga võimlemas, kuigi ta kuidagi ei tahtnud. Õnneks siis, kui liikuma hakkasime, oli ta oma suurema jorisemise suutnud ära joriseda ja töötas kenasti kaasa. Füsioteraapia ei ole ju alati selline lihtne ja valutu, vaid vägagi valus ja ebamugav, kui su liigesed ei tööta päris nii nagu tahaks. Või nagu teised arvavad, et peaks liikuma. Aga kui üldse ei liiguta, siis ei lähe ka paremaks, pigem hullemaks, nii et täiskasvanu loogikaga pole üldse küsimust, kas minna või mitte, kuid lapsel see arutelukoht alles areneb. Oi kuidas me ootame, et ta ise ka asja vajalikkusest aru saaks! Ehk juba järgmisel aastal?

Koju tulles sain ainult mõne hetke mõtiskleda, mida siis nüüd edasi teha, kui tuli Trennitüdruk ja teatas, et Väike Piiga pani endale legotüki ninna ja ei saa seda enam välja. Tegemist ei olnud õnneks duplodega, see oleks õudne olnud! Aga kui suuremad vennad peenikeste juppide legodega mängivad, siis neid pisikesi juppe jääb ikka üle ja nii see siis läks.

Puhu, ütlesin piigale ja hoidsin teist ninapoolt kinni. Piiga hingas kõigepealt kuulekalt sisse (tükki sissepoole tõmmates) ja siis välja, nii et pritsis pisut verd. Selge. Läksin EMOsse, mitte ei guugeldanud, mida teha. Telefoni unustasin ka koju. Aga istusime oma pool tunnikest EMO-s ära, pääsesime Trauma-uksest sisse ja kohe peletatigi meid minema, sest neil pole sellega küll midagi teha.  Minge nina-kõrva-kurgu-polikliinikusse Kuperjanovi tänavale.

Seal oli väga rahulik. Kedagi peale meie kusagil koridorides ei paistnud, valvelauatädi juhatas meid lifti suunas ja käskis teisel korrusel 234.kabinetti otsida, aga palus ukse taga oodata, kuna keegi on juba sees. Nii tore, mõtlesin ma tänulikult, et kuigi infolauas polnudki registratuur, on nad olulisele kabinetile siiski sellise numbri pannud, mis kenasti meelde jääks. No umbes nagu Trauma Üks, selline ilus kolmekohaline number nagu 234. 123 nad ilmselt ei julgenud panna, aga no see 234 sobib ju teise korrusega ka kenasti.

Varsti kuulsimegi läbi ukse, kuidas arst käskis sees oleval patsiendil kummeliteed juua, aga alkoholi mitte juua. Njaaa, tema ilmselt midagi ninna ei tõmmanud. Mees tuli välja ja meie pääsesime sisse. Minuti pärast väljusime, legotükk kaasas. Mitte midagi kohutavat ei tehtudki! Arst valgustas seda pisikest ninasõõret mingi tööriistaga  ja tõmbas heegelnõelaga legotüki välja.  Ta oli seda heegelnõela veidi modifitseerinud, kuid see töötas nii kiiresti ja kenasti, et ma tagantjärele täitsa imestasin, miks nad EMOsse endale üht heegelnõela soetada ei jaksanud.

Piiga sai kohe rõõmsaks. Ma polnud talle tegelikult midagi hullu rääkinud, mis juhtuda võib, kuigi mu enda peas tekkis küll igasugu mõtteid, kuidas väiksed jupid hingetorru minna võivad ja siis kopsutorude jagunemiskohta passima võivad jääda ja kuidas siis sõltub juba herneste kvaliteedist, kas neid saab sealt tervelt kätte või lähevad ära pudiks (limaskestad on ju niisked ja vett imav tükike võib veel paisuda seal, lego muutub ainult pisut limasemaks). Proovisin teha nii, et laps ei nutaks meie paanika pärast, sest algul ehmusime küll ära, aga nutuga ju tõmbab ka seda tükki ninna sissepoole.

Teinekord siis tean, KOHE nina-kõrva-kurguarstile, mitte EMOsse. Jälle targem. 🙂

Eile õmblesin padjakotte, et teeks siis neid põrandal istumise patju. Ühele vanale ja katkisele põranda-sulepadjale tahtsin ka uut ümbrist teha, õnneks oli kodus olemas tugev hall kangas. Isegi ei mäleta, mille jaoks, aga kulus marjaks ära. Lõikasin sellest ühe padja jagu riiet ära ja järgi jäänud L-kujulisest jupist sain veel kolmele padjale ümbrised teha. Väga lihtne, kui algandmeid pole, et tee just niisugust mõõtu või muidu ei lähe!

Õmblusmasin juba ootas laua peal, nii et kui padjakatted tehtud sain, oli kahju masinat rahule jätta ja õmblesin ruttu Väiksele Piigale ühe seeliku ka, sest hiljuti selgus, et kleidid lähevad nii kiirelt plekiliseks ja üks seelik oli pesus, teine on veel liiga suur (mille Suur Õde talle sünnipäevaks organzast õmbles). Nii ta läkski pildile poisipea ja roheliste pükstega.

Proovisime just hiljuti perepilti teha, nagu igal suvel – tellisin isegi Vanima Lapse kodulinna – sest Minu Vanaema sünnipäev läheneb ja ta on juba nii vana, et asju kingiks ei taha, aga fotode üle on tal alati hea meel. Nii me siis tavaliselt teemegi igal aastal juulis perega pilti, heade asjaolude kokkulangemisel ka kõigi läheduses elavate lapselaste peredega, aga kuna mu õe ja venna pered olid linnast väljas, oli seekord plaanis kiirpildistamine ainult oma perega.

Tegelikult on see pildistamine õudne asi. Minu jaoks vähemalt. Mida rohkem inimesi pildil, seda suurem tõenäosus, et keegi vaatab mujale, teeb imelikke nägusid või misiganes. Kui seltskonnas on beebisid või väikseid lapsi, on see kõik võimendatud. Ei kujutaks ette, et täiskasvanute grupipildi tegemiseks keegi kedagi lükkama või näpuga pahatahtlikult torkima hakkaks, kuigi täiskasvanutel on komme üksteisele sarvi teha (kolleegidega pildistamisel vähemalt).

M i n u  ettekujutus pildist on selline, et inimesed vaatavad peamiselt õigesse suunda, pole hullu, kui kellegi parajasti reha käes on või keegi kellelegi keelt näitab, aga pildistatavad ei peaks olema kurja või pahase näoga, et JÄLLE peab siia pildile jääma ja Appi, ma olen tegelikult hoopis zombi. No me ei pildista ju iga päev, mis mõttes see “jälle”?

Aga ilmselgelt olen ma üsna üksi selle sooviga. Kui sa ei palka kedagi pilti tegema, vaid palud mõnel suht hea fotokaga  sugulasel pilti teha, siis tulemus on… kurb.

Mina olen pahane, sest keegi jälle mossitab ja rikub pildi tegemist ära. Ja kes siis on kurja näoga pildi peal, sest ta keelab kedagi ja loodab, et näiteks ülejäänud 10 alaealist inimest suudavad veel natuke paigal olla, aga siis kukub keegi teine lihtsalt pikali ja ohhh. Ja siis Reet kirjutas, et vaatas naeratavate inimeste pilte ja tundis, et ta pole sama hea kui kaunis ja naeratav Tõeline Ema  ja mina lohutasin, et mis siis sellest, et nad naeratasid neil puudus pildilt vanniraamat. Aga ise näed põen ka.

Ma ei tea, on see siis nii palju palutud, et kord aastas paar perepilti teha, kus KÕIK oleks peal? Ükskord mul sai villand ja tahtsin fotograafi tellida. 200 euri? Eeee…? Mõttepaus. Ja siis kõik pakkusid, et ma tulen teen ise sul, ära võta fotograafi!

No ja siis iga aasta ma olengi kurb. Vaatan neid pilte, mis on hea sooviga tehtud, aga osadel inimestel on pool pead läinud, osadel lastel on juuksed või puulehed (??) näo ees ja fotograafil pole see häirinud. Või siis vaatame me kõik näoga päiksesse nagu kunagi kooli ees tehtavatel klassipiltidel, kus kõigist paistsid ainult kulmud (päikseprille ju ei olnud ja midagi tuli silma tungiva päikese varjuks ju ette tõmmata). Üks mitu-mitu-mitu aastat varasem perepilt on meil selline, kus mina olen ainsana varjus, nahk tumehall ja kõik teised on päikesepaistes ja näevad miskipärast elus inimeste moodi välja. Juba aimate, et see pilt on kusagile ära sokutatud, mitte raami sees? 🙂

Ja kõik (see oli nüüd väike naiselik liialdus) on pildistamise ajal minu peale pahased, sest mina üritan selgitada, et vaatame kõik vanaisa poole ja palun püsige korraks paigal ja palun ära tee seda naeratamise asendusnägu, kus grimass on sisse lülitatud. Õnneks selle näoga hakkan ma juba harjuma, sest esiteks kahel eelmiste aastate pildil on sellel lapsel seesama nägu olnud ja siis on ikka äratuntav järgmistelt piltidelt ka. Teiseks vaatasin rõõmuga lasteaiapilte ja seal olid vähemalt 3 noormeest sama õudse näo pähe teinud, üks hullem kui teine! Rahustav vaatepilt! Teiste peredes on siis ikka ka mõnikord nii.

Vaatad muidu näoraamatus või blogides teiste pilte – täiesti normaalsete nägudega lapsed. Reeglina õnnelikud. Ja need naeratavad näod, nagu pildistamine oleks normaalne asi! Ma ei tea. Ju neil on normaalne ema, kes teeb tihemini pilti ja ise naeratab malbelt.

Mul on ikka kahju ja siis ma teengi ülejäänud aasta lihtsalt seelikutest pilti. Või sellest, kuidas lapsed aias suusatavad, kriimulise näoga piparkooke kaunistavad või harilikus sassis põrandaga  toas legodest ehitavad. Ükskõik mis näoga, sest mõni ikka tuleb välja ja ma teen kasvõi 5 pilti, et kellelgi pead kogemata maha lõigutud poleks. Paar korda aastas panen albumisse ka ja vaatan. Ausõna, mõnikord vaatavad lapsed ka. Nii et ma ei tee neid ikka niisama ja selle pärast ei põe, et oma arvuti pildikaustas häid perepilte pole.

Mõned perepildid on meil seinal ka, paari viimase aasta omad (aga vist see ilma näokõrgusel lendava rehata) ja siis mõned äravahetamiseni sarnastest lastest. No et pildil on Trennitüdruk natuke peale aastaseks saamist, aga kõik kahtlustavad, et Väike Piiga, sest nad on nii sarnased. Ainult meie mehega oleme seal kuidagi kõhnemad, sest noh 12 aastat tagasi. 😀 Photoshop ilmselt. Sellega pidi ju saama kõigi pildilolijate näod otseks keerata, naeratama panna ja kasvõi poolteist pead juurde kleepida, isegi kui need poolteist pead muu pildi raamidest väljuvad.

Oh, ei saa meist seda naeratavat pildiperekonda. Lähen patju täis toppima. Nemad ka ei naerata viisakalt pildi tegemise ajal, muudest kommetest rääkimata, aga siis võin nad karistuseks pildistamata ka jätta. Väikese Piiga eilne seelik küll naeratas.

seelikHeleroheline2

 

 

Advertisements

8 thoughts on “Pildihala

  1. Mina olen tähele pannud seda, et mida suuremad on ootused pildile (ja perepildile on need ootused täiesti mõistetavalt pilvepiiril), seda suurem võib olla see pettumus, et kõik polegi nii ilus ja lilleline nagu tahaks.. Minu lastel on ka need grimassid, vaikselt hakkavad vist üle minema, aga pean ka ikka ja jälle neile meelde tuletama, et “ole täitsa tavaliselt, ära naeratagi” ja siis on täitsa okei nägu peas 🙂 Vahel aitab kui teeme meelega “koledaid” pilte: kõik näitavad keelt või tirivad kõrvu laiali – see lõppeb tavaliselt siira naeru ja lõbusate piltidega. Võib olla on suure pere puhul lahendus ka see, et tehakse rohkem nö sõbrapilte: kahe-kolmekesi. Ja pärast saab need pildid mingisse suurde kollaaž-pildiraami paigutada, nii et pere oleks ikkagi koos.

    Liked by 1 person

  2. Seelikuks muutunud kangas on imeline (ja seelik mõnusalt printsessilik!). 🙂
    Aga lugesin pildistamise kohta ja jäin mõttesse, kui keeruline see pildistamine ikka on. Just siis, kui pildistatavaid on mitu ja soovikohaselt on kõik rõõmsa olekuga. Tundub päris keeruline ettevõtmine, ausalt. Vahest oleme proovinud ka ise pildile jääda- mis see siis ära ei ole, 3 inimest ainult ju. Aga tihtipeale on nii, et lapseke ei suuda/taha/viitsi armsalt olla ja tulevadki mitte nii armsad pilldid. Ja siis hakkab minu pedantsus välja lööma.. Tahaks ju, et kõik oleksid normaalselt peal, paigutus silmale hea ja jäsemed ka pildile mahtunud.
    Hästi vahva on, et Piiga oli nii tubli ja saite lõpuks ninapõgeniku kiirelt kätte. 🙂

    Liked by 1 person

  3. Me saime 2 aastat tagasi perepildid 60 euroga (õues, 45 min sessioon). Muidugi meil pole püsimatuid väikelapsi pildistamisel lollitamas, sellevõrra lihtsam. Kui meil lapsed väikesed olid, polnud sellist pildistamisbuumi nagu praegu ja nii meist polegi õieti perepilte. Nii et las olla mossis näod, parem ikka kui null pilti.

    Liked by 1 person

  4. Ma tegin kunagi paari aasta eest järelaitamist ühele noorele neiule keemias, tingimusel, et raha ei taha, aga palun tee meist pärast oma hea fotokaga pilti. Ooo, muidugi teen, ütles ta, aga teeme kevadel, siis on väljas ilusam.
    No ja nii see jäigi, kevadel on kõigil kiire, suvel on kõik juba laiali jne. Ja nii iga tuttava fotograafiahuvilisega – kõik on tegelikult nõus pilti tegema ja mina oleks nõus ka maksma – aga lõpuks ei toimu kokkulepitud ajal ikka pildistamist. 😦

    Aga lapsed juba aitavad patju täita, nii hea perekondlik ettevõtmine, saab palju nalja ja naeru, soovitan 🙂

    Like

  5. Palun mind mitte Meeleheitel Koduperenaiseks nimetada. Meeleheitel olid ikka need tobedad tädid sealt seriaalist.
    Perepilte pole meie eriti teinudki. Mina vist oleksin see hädaline, kes kurja näoga pildile jääb, sest vabandage, erinevalt selfipõlvkonnast pole minu jaoks pildistatud saamises mitte midagi meeldivat. Ma näen seal alati kuidagi eee koledam välja kui ma ennast arvan olevat, ja koledana pildi peale jääda pole nagu mõtet. Lapsed on meil vähemalt fotogeenilised ka siis, kui nina on kirtsus või Unistajal Aspergeri-naeratus ees (see sirgelt avatud suu, nii et hambad paistavad). Tegelikult peaks kuidagi organiseerima perepildistamise, meil sõprade väikevend on Eesti ägedaim pulmafotograaf, aga ta pildistab kasse ja lapsi ka …

    Liked by 1 person

    1. Reet – Anna andeks, ma pole seda seriaali küll vist kunagi eriti näinud, aga palun typo pärast tõesti vabandust. Parandasin vea.
      Seda suu amuli naeratust tuleb meie aspi-laadsel ka ette, aga pigem igapäevaelus, piltide jaoks hoiab ta seda “tahaksin olla kuskil mujal, näiteks raamatut lugeda”-ilmet. Kui pildistamine võtab aega, tekib sellest “appi, ma olen juba zombi”-nägu. Tõenäoliselt teavad seda nägu paljude poiste ja tüdrukute vanemad.
      Aga anna teada, kui pildistamine peaks kavva sattuma – kuigi kahtlustan, et Ägedaimal Pulmafotograafil on suvel käed-jalad-fotokas-arvuti tööpakkumisi täis..

      Meil oli pulmas ka (tudengite värk) 3 fotograafi, kes olid ühtlasi meie sõbrad. Ühel sai peaaegu kohe kaart täis, teisel lakkas välk töötamast ja kolmas nautis rohkem pidu kui pildistas. Mõned fotod meil ikkagi on…. Aga see oli ka asi, mida ma kogu pulma uuesti läbi mängides teisiti teeks. Aaa jaa, ühe abielluja ID-kaarti koos rahakotiga ei paneks ka edaspidi pulmatordiga teiste autosse, et siis Õnnepalees nuputada, kas saab täna abielluda ka? 😛

      Like

  6. S.K

    Nüüd olen targem:) Mul kodus kahene ja neljane, ikka juhtub asju igasuguseid.
    Tahtsin uurida, kas seal Kaupmehes ajutine kaart ka olemas, või endiselt ainult oü/ as- i nimel saab kaupa?:)

    Like

    1. Mina sain selle Kaupmehe kaardi sünnipäevaks paar aastat tagasi, mul endal firmat pole. samas olen teistelt paljulapselistelt kuulnud, et nad on pidanud kas juurde maksma mingi summa, kui neil kaarti esitada pole või siis on nad teistelt poeskäijatelt kaarti laenanud. Ma ise laenasin ka vanasti tuttavatelt kaardi, kui seal käia tahtsin, aga kuna suurt vahet tavapoe soodustustega pole, siis vaatan enne netilehelt ära, kas üldse on kuu soodustuste hulgas midagi, mida vajan suures koguses – kaerahelbed nende 3kg pakiga saab ka sealt näiteks, kui Jüri silla juures VeskiMati poodi ei satu. No ja minu jaoks on oluliselt lihtsam osta korraga 3x3kg kaerahelbeid kui iga 500 gr pakikese pärast poodi joosta.
      Nii et kui soovid, laenan Kaupmehe kaarti ka 🙂

      Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s