Novembri harjumus

Mõtisklesin vastutuse teemadel, kui tuli välja, et kõik arvasid, et keegi teine vastutab. Või vähemalt süüdistage kedagi teist!

Kaheaastane pesamuna  tegi endale õdede-vendade eeskujul söögiaja-väliseid röstsaiu. Või noh, tegelikult oli saiad röstinud keegi puntselteine, või neile peale määrinud ja siis need ilmselt PisiPiigale usaldanud, aga tema leidis, et peaks ikka maitsestama ka. Nii see ürdisoolakuhi/ürdisoola v ä l i  sinna saiadele kandus. Võib-olla pisut jäi soolatopsi ka, ega need Rapunzeli topsid on üsna mahukad. Aga keegi neist, kes ei vastatanud, oli avatuks keeranud mitte soolapuiste augud, vaid suuuure ava.

Jaa, lauale jätkus ka. Loomulikult ei maitse rohekad, ülesoolatud saiad enam kellelegi. Ürdisoola tagasi topsi panna ju ka enam ei õnnestu, kui see juba või sees istub.

Kes koristaks? Kes vastutas? Mina ei olnud hetkel köögis, mina saabusin alles sissesoolatud laua juurde.

Vanem vend? Ei, tema tegi endale sealsamas kõrval röstleibu ja need saiad polnud üldse tema omad. Tema ei võtnud soola ka kapist! Keegi teine võttis! Keegi teine oli juba läinud teisele korrusele oma tuppa. Isegi ei kuulnud, mis soolamöll köögis toimub. Ei vastuta! Teised jäid ju Piigaga kööki?

Mina plaanisin oma tööasju teha köögist väljas – ka ei vastutanud. Või noh, mina olin vastutav, et tööasju tööpäevadel valmis ei jõudnud ja pühapäevahommikust lõunani ärkajate rütmis köögis ei veetnud.

See kõik – keegi ei vastututa, kui ei taha, tuleb kuidagi nii tuttav ette muudel elualadel ka:

Tahtsin ainult head – aga välja kukkus nagu tavaliselt.

Plaanisin see kuu kokku hoida, aga kulus sama palju kui tavaliselt.

Tahtsin täna koristada, aga millegipärast ei õnnestunud.

Aga õhtupoole ma lugesin oma Managers of Their Chores raamatut ja sissejuhatus pani mind mõtlema vastutuse teemal. See oli neil küll koristusteemadega seostatud, nt. keda oli kodus väiksest saati tööd tegema ja koristama koolitatud, nemad harjusidki üsna rahumeelselt ja sihikindlalt asju tegema. Mitte ainult koristama, vaid ka muudel elualadel vastutama ja tööd tegema. Paralleelselt oli toodud kirjakatkendeid ka nendelt emadelt, kellelt polnud kodus lapsena midagi nõutud, ema (või majapidaja) oli kõik ise ära teinud – tihti ajal, mil lapsed koolis olid – ja nad maadlesid kogu täiskasvanuea mitte ainult koristusteemadega, milleks neil väljaõpe puudus, vaid neil oli ka tungivam vajadus igapäevaselt “OMA aega” nõuda ning väiksemadki tööd tundusid neile rasked! Neil polnud alati tuju neid asju teha. Harjumuste värk.

Seda on väga huvitav jälgida, missuguseid asju kipuvad inimesed tegema, et vältida vajalike asjade tegemist. Juba väikesest peale on ju nii palju variante, mida teha siis, kui ei taha midagi vajalikku teha, mis nagunii tuleb millalgi ära teha.

Ma üldse ei salga, olen ise ka asendustegevuste peale meister. 🙂 Seda nimetatakse tänapäevasemalt ka reaalsusest põgenemiseks, ma pidevalt põgenen heal meelel raamatutesse (et endale ajju uut software’t installida) või oma mõtetesse. Aga see on ka reaalsus mu meelest, et mul mõtted on. 🙂

Viimaste aastate uudised, et inimeste asendustegevused on mõne väikse, keskmise või  suurema ekraaniga seotud, on sellele alale ka palju investeeringuid viinud. Järjest raskem on pilku ekraanidelt lahti rebida, kuna paljud inimesed saavad selle eest palka, et su pilk mõneks sekundiks mingisse ekraaninurka kleepida!

Juba lasteaedades pidavat lapsed ekraanidega hõivatud olema (meie 4-5-aastaste rühmast enamusel küll õnneks telefoni pole), aga kust see püsivus mitte-asendustegevuse tegemiseks siis peaks tulema? Vanemate eeskujust? Või on loota, et mingil hetkel tekib ekraani-resistentsus? Ei usu. 🙂

Managers of Their Chores ja Managers of Their Homes mõlemad on sellise taustaga raamatud, et oleks emadele abiks ja inspiratsiooniks. Chores on siis (laste) kodutööde teemal – eesti keeles pole vist täpsemat sõna selle kohta? – ja põhjalikumalt on juttu sellest, mis vanuses lastele mis ülesandeid anda, kui sageli neid anda, kuidas laps aru saab, mida temalt oodatakse ja siis kuidas-millal-mida kontrollida.

Näiteks toodud 14-aastase poisi igapäevaste tööde hulgas olid  hommikul voodi üles tegemine, vitamiinide valmispanek, hommikusöögilaua puhastamine, hambapesu, suurest toast asjade ärakorjamine, magamistoa korrastamine jne, lisaks kord nädalas siis veel kas mõne sahtli või kapiriiuli korrastamine või mõne toa tolmuimejaga üle käimine. Õhtused ülesanded olid tal ainult reedeti – garaaž korrastada, söögitoa laua õlitamine, vannitoapõrand tolmuimejaga+mopiga üle ja raamatud riiulis korrastada ning igaks nädalaks eraldi kas auto puhastus või voodipesu vahetus vms suurem töö.

Kõlab ju paljulubavalt? Töökas noor, kes seda kõike teha jõuab ja kui palju abi ta vanematel sellest veel on?!

Kindlasti rakendatav sõltuvalt pere suurusest ja laste vanusest – raamatus on teisigi näiteid teises vanuses laste kohta – aga eelkõige tekib küsimus, miks see 14-aastane neid “üleöö” tegema peaks hakkama.

Või teisest küljest – miks ta ei peaks neid tegema, kui tal juba 3- või 5-aastaselt omad ülesanded on olnud?

Sest kui ta ei hakka neid asju tegema, siis ta ei õpigi neid asju tegema ega märkama? Või peaks teda meelitama? Või kiitma? Kas tema ülemus hakkab teda tööl viiel erineval moel meelitama nende ülesannete juurde, mida tema töökohustused ette näevad? Miskipärast on päris palju kuulda seda juttu, et kui tuleb motiveeriv palk, küll ma siis hakkan tööl pingutama ka. Mis sellest, et tööharjumust pole?

Kuigi ma olen laste töödest varem ka kirjutanud siin, siis järele mõeldes tundub mulle kõige raskem ikkagi see, kuidas neid töid lastele arusaadavaks teha – MIDA peab tegema, milleks, kuidas. MIDA ma kontrollin, kui laps vastab, et ta pühkis põranda ära?

Pean ausalt tunnistama, et mulle tundus vanasti, et kõik inimesed sõltumata vanusest peaks oskama põrandat pühkida, sest mina ju oskan ja selles pole midagi keerulist. ja ma ei mäleta, et mulle oleks keegi midagi sellist õpetanud. Või noh, ma mäletan, et istusin vanemate poolt ehitatavas majas ühes pooleldi valmis ehitatud toas betoonpõrandal ja hari oli käes. Aega läks ja vahepeal ma laulsin seal, siis joonistasin tolmu sisse põrandale igasugu pilte ja vahepeal, kui keegi ukse vahelt vaatas, kas hakkab valmis saama, siis vist pühkisin ka natuke. Aga selleni ma ei jõudnudki, et kui see konkreetne asi A ära teha, siis on see päris kiirelt tehtud ja võib edasi liikuda, kas asja B juurde või niisama mujale (kui järgmist ülesannet polnud).  Et asjaga A ei pea lõputult venitama, kuni see tundub väga raske, tüütu, aeganõudev ja masendav.

Meie õega pidime maja koristama küll, palju aastaid, aga sellest ei tekkinud mul mingeid loomulikult organiseeritud ja puhtust hoidva inimese tundemärke, pigem kartsin just koristamist nagu midagi venivat ja kleepuvat ollust.

Ma ei suutnud päris hästi aru saada, miks meilt seda nõuti [kas sa siis ei näe, et puhtalt on parem? Ei??], miks ema ise ei koristanud; miks ta ütles, et pese põrandad ja pärast selgus, et ta mõtles selle all, et iseenesest mõistetavalt peaksin siis ka seinad ja laed puhastama! Mõtete lugemises olen täielik algaja, ausalt.

Oh, keeruline. Ja nüüd on mul lapsed ja ma püüan neile seda sama selgitada, ilma lagedele mõtlemata, aga ma ei suuda kuidagi seda laupäeva ennelõunal on koristushommikupoolik-hurraa! strateegiat kasutada, mida ka Meeleheiteta Koduperenaine mainis.

Kas asi on selles, et olen loomult  organiseerimata või siis jah lapsepõlve trauma, mille tagajärjel ma ei ole nõus laste taskurahasid koristamisega siduma või hoopis see, et lapsi on mitu ja segadust ka vahepeal mitu (postituse alguse soola näide), üks suurem segadus päevas on vist meie pere juures normaalne..

Aga ma ikkagi tahaksin jõuda sinna, kus mulle – ja loodetavasti ka mu lastele – jõuab kohale see, et kui mingit asja on vaja teha ja sa suudad selle tõesti ära teha (sest pihta hakates kulub sellele 5-15 minutit, kuigi algusega venitades võib ka üle 2 tunni kuluda), siis ei pea neid vajalikke, aga tüütuid asju kartma.

See on siis minu novembri plaan: võtta asjad ette, isegi kui need tunduvad venivad ja tüütud ja need ikkagi ära teha. Ja siis võrrelda, kas läks nii kaua aega tegemiseks, kui ma kartsin? Esialgu katsetan iseenda peal, aga kui Managers-raamatuid rohkem lugeda jõuan, äkki saan sealt ka hirmsat motivatsiooni ja teen lastega katseid.

Oktoobri plaan oli mul kella 22 paiku magama minna õhtuti, enamasti see õnnestus ka! Selle harjumusega jäin rahule ja plaanin nüüd sügistalve puhul piisavate unetundidega (rohkem kui 6!) jätkata. Küll ma kevade poole jõuan rohkem öösiti netis kolada. 😉

Koristamisteemal olen muidu kirjutanud veel siin MoMo-teemas, Ahjualuse teemas, Liblikate-buldooserite teemas ja ilmselt kusagil veel, mis meelde ei tule.

Advertisements

3 thoughts on “Novembri harjumus

  1. Ma võtan juba mitu kuud hoogu, et tulla siia nende raamatute kohta küsima. Kunagi kuskil viitasid ka raamatule a la “suure pere logistika” vms 😀 Ma mõnikord tunnen, et mu kahe lapsega pere on ka juba nagu suur pere (või on pigem asi suures majapidamises) ja jõud ei käi üle, siis loeksin hea meelega mõnda inspireerivat raamatut sel teemal. Milliseid sa oled lugenud ja millised on kõige kasulikumad olnud?
    Ja aitäh kõiksugu perenaisenippide jagamise eest, olen siit nii mõnegi hea idee leidnud aga tänama pole jõudnud 🙂

    Liked by 1 person

    1. Aitäh soojade sõnade eest 🙂
      Eks ma neid pere ja korrastamise teemalisi raamatuid viimase 4-5 aasta jooksul natuke soetanud olen, enamus on inglise keeles. Olen rohkem inspiratsiooni saanud paberraamatutest, kuigi mul on teadmata arv e-raamatuid ka igasugustel korrastamisega seotud teemadel. Lihtsalt raske on neid lugema sattuda, kui tegevust on palju, arvutisse liiga tihti laste kõrvalt ei kipu, sest see annab kohe nende käitumises tunda ja telefonis mul internetti pole.

      Kirjutan lähipäevil nende raamatute kohta natuke lähemalt, sest siia kommentaari alla tuleks muidu paras romaan 🙂 Loodan, et sobib nii?

      Ja tore, et mõned nipid kasutuses on ja elu lihtsam 🙂

      Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s