Vares ja lõputöö

Seekordne kevad kulgeb kuidagi rahulikult. Kes teeb koolis tasemetöid, kes teeb lõpueksameid, kes käib lihtsalt koolis palliviset järele viskamas. Mina pidin selle nädala jooksul kirjutama kokku oma põneva neljakuulise koolituse lõputöö.

Eelmisel nädalal jõudsime veel pealinnas ka käia ja tee peal kiiruskaameraid imestada. Kuna me eriti tihti Tallinnas ei käi, mina polnud vist 3-4 aastat sinna sattunud? – tundus kaameraid oluliselt rohkem kui vanasti, kui neid minu mälu järgi kolm oli. Või umbes nii. Igatahes sattusime nii minnes kui tulles sõitma heal ajal, sest mõlemal korral toimusid rahva autorivistused vastassuunas sõitjate poolel. Natuke saarele sõitmisi on marjaks ära kulunud, kuna me ei pidanud ühtki teeveerel pissimise ja ma-enam-ei-jaksa- peatust tegema. Suureks saavad need lapsed, mis muud!

Loomaaed oli kuidagi trööstitu, kinnikasvanud ja natuke roostes ja telliskividest kitsukesed uberikud tegid nii mind kui suuremaid lapsi kurvaks. Väiksemate lastega loomaaiakärutamine meenutas Saaremaad, kus naabrid oma lastele sarnase järelveetava käru ostsid, ainult et palju suurema ja metallist. Hea näiteks nelja eelkooliealist last vedada, kes pikkade kilomeetrite peale õhtuks ära väsivad ja lastekärru enam kuidagi ei mahu.

Koolis olid kõik natuke närvilised, sest kevad läheneb, tahaks kõiki tunde ju õues teha, iga vahetund õues kooli ees joosta ja suuremad klassid päevitada. Ja kas eelkell kostab õue enne tunni algust või mitte, sõltub ju sellest, kellega neil tund hakkab! Kui vahepeal äkitselt külmaks läks, sain 3.tunni veel väljas teha, nii et poisid päevitasid, aga see õpetaja, kes 5.tunni väljas tegi, kurtis küll, et külm oli juba. Lähemal elavad lapsed tulidki tihti särgiväel kooli ja sel juhul pole ju midagi  õue minnes peale võtta. Eksamid lähenevad, tasemetööde eest hindeid ei panda, aga kas tublidele ikka võib head hinded panna salaja?

Nooremal Pojal oli lasteaiarühmaga emadepäeva pidu-piknik. Selgus, et laulupeomuuseumi park on noortele labürindijooksjatele hea harjutuskoht – 4-5-aastased olid täpselt hekikõrgused, mõne kohta paistis vähemalt värviline müts välja, kuid meie Väike Piiga ei paistnud küll mujalt kui põõsaste vahelistest läbikäiguteedest läbi joostes silma. See, et lapsed seal hoolega Pimeduse Labürindis pätti ja sõjaväepolitseinikke mängisid, andis neile ainult sooja juurde, seevastu vanemad pidid tuule käes paigal seistes oma järjest punasemaks tõmbuvaid ninasid toiduga soojendama. Ega söögi sisse keegi nina ei pistnud, aga süües sai vähemalt samaaegselt värinatega ja värinateta soojusproduktsiooniga tegelda (Bioloogiaõpetaja eri: Värinatega soojusproduktsioon = külmavärinad, värinateta soojusproduktsioon = rasvavarude lagundamine). Kõik olid ju hommikul vastavalt päiksepaistele riidesse pannud ja vähe oli neid, kellel “Täna tuleb miinus 5!!” peas kumises. Mina ei saanud sellest miinusviiest midagi aru, sest lumesajust oli asi kaugel, aga lõpuks jõudis ikka kohale, et viis kraadi külmem kui eile, mitte keegi pole viit miinust ümber keeranud. Viis miinus ei tundu õpetajarollis inimesele ju üldse midagi hullu!

Kuna mu kogemusnõustaja koolituse praktika tuli ka samaaegselt töö kokkukirjutamisega lõpule viia, tundus aeg natuke kiiremalt lippavat kui tavaliselt, aga sain isegi enne viimset tähtaega tehtud ja saadetud! See oli nii hea tunne, sest tavaliselt ma teen asju tähtaja AJAL. Järgmisel päeval hakkas mind juba kahtlus närima, et äkki ma vastasin mõnes teemas hoopis teemast mööda ja äkki oleks pidanud midagi veel kirjutama, aga juhendajalt vastust pole tulnud, mõni meie grupist sai oma töö veel varem saadetud ja NEMAD said juba  positiivse vastuse! Aga no mis seal ikka. Mina tegin eile kodus rabarberikooki selle aasta esimestest naabri rabarbritest ja sain ka positiivse vastuse, s.t. õhtul tehtud kook oli magamaminekuajaks otsa saanud. Me mehega ei jõudnudki proovida.

Vahepeal saime endale veel ühe surnud varese. Tegelikult oli vares verisena keset sissesõiduteed juba kolmapäeval, kui mina tööl olin, ilmselt oli keegi talle autoga otsa sõitnud.  Vanaema ja Väike Piiga vaatasid teda, aga ei osanud aidata. Siis tuli koolist Vanim Laps, helistas kõigepealt teadjale inimesele ja tema soovitusel keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313. Sealt talle lubati, et varsti võibolla tuleb üks inimene sellele vigastatud varesele järele, aga võibolla ei tule ka.

Kui mina töölt koju jõudsin, oli Vanim Laps juba paar tundi varese juures passinud, talle vett andnud ja ta meile maja ette toonud. Teised varesed kõik õiendasid kõrval. Vares jalgu alla ei võtnud, aga vett oli nõus jooma. Minu meelest oli tal mingi selgroovigastus, kuna selg oli verine ja tiivad-jalad ka suurt ei allunud tahtele. Nii ta siis tasapisi tiksus seal, õhtuks oli end juba kõhuli keeranud, aga järgmisel hommikul oli ikka samas asendis ja hingas, lõunaks aga oli päris rahulik.

Mida teha surnud varesega? Siia teiste vareste silma alla maha matta ei tahaks, muidu nagunii ründavad, et mis meie nende sugulasega teinud oleme! Aga kuhu viia? Vist peame pimeduse hakul kuhugi metsatukka maha matma.  Meie enda aed on päris pisike ja siin on juba igasuguseid konte meile vastu tulnud, ei tahaks neid ise juurde matma hakata, et kunagi jälle ehmuda, näiteks uue tikripõõsa jaoks auku kaevates. Võõrad luud tulid välja isegi osade tubade põranda all oleva liiva seest, pealuid õnneks ei saabunud. Mis imelikke asju küll inimesed omaenda majja põrandatele on matnud! :/

Kui ma hoolega lõputöö kirjutamisest mõtlesin, sain erilise kogemuse asendustegevusest. Nimelt tundus lõputöö kirjutamise edasilükkamine selline tore kodune tegevus, et selle käigus õnnestus mul kogemata 5 ruutmeetrit lillepeenart umbrohust ära puhastada. Minul!! Minul, kes ma alati kevadeti natuke liiga rahulikult asju võtan ja teisi väikeste laste emasid ka lohutan, et sellest pole midagi, kui mõni aasta on aed väga roheline ja ainult mõned üksikud õied selle roheluse seest välja paistavad (ma ei mõelnud naadi õisi).   Väike Piiga juba kiitiski ükspäev, et “selle lille on vanaema ka endale istutanud!”, näidates näpuga võilille peale.

Aga puhtaks rohitud peenralapp nagunii kaua ei kesta. Mees tegi maasikatele kastid ka ära ja kui veab, kolivad need varsti sinna, kus nende koht olema peaks. Naaber, kes meile üle aia puidust rattaid viskas, et me saaks tasakaaluraja teha, palus meil oma aiast mulda võtta kastide sisse, nii et miski ei takista meil maasikapeenraid valmis saada peale isikliku edasilükkamisvõime. Eks näis. Ülejäänud maasikad kõik juba õitsevad maja seina ääres…

Äkki hakkabki täna sadama ja Väike Piiga ei pea enam tühja ketšupipudeliga kõiki ette juhtuvaid taimi kastma? Ketšupipudel on kastmiseks väga hea, sest vesi ei loksu varba peale nagu kastekannuga ja saab paremini õite (mitte varvaste/põlvede) poole suunata võrreldes vett täis liivaämbriga. Seega peab lapsel vähem riideid vahetama! Mee ja sinepi kastme pudeliga saab väiksem lapski hakkama, ketšupipudel on raskem, aga kolmeaastasele sobisid mõlemad. Kastekannud jäävad vist veega mängu laua kõrvale soojemate ilmade tagasitulekut ootama. 🙂

seeneringi_tasakaalurada

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s