Rattalukkude salapärane elu

Tahaks millestki toredast kirjutada, aga toredad asjad on kõik parajasti kuidagi passiivsed ja mitte nii toredad asjad on usinalt aktiivsed. Ma tean, et nad lähevad kuhugi mööda – mõni tulevikku, mõni ma ei tea kuhu, aga vast tekib sellega ikkagi ruumi headele asjadele ka.

Headest asjadest rääkides – Maisilabürindis käisime tookord ära, kui sellest krjutasin, et peaks minema. Oli küll maisi, kõvasti kohe. Saabus järjekordne näide sellest, kui hea on omada lapsi – nimelt olin mina paaris Trennitüdrukuga ja see oli täielik vedamine! Mina eksisin esimese viie minutiga ära, kuigi ma vaadasin kaarti ka seal tordi sees, aga midagi polnud teha. Kui ma juba linnas orienteerudes kenasti ära eksida oskan, pole maisipõllul ju erilist muud lootust. Igatahes päästis tütar mu välja ja leidsime vajalikud kohad üles, kuni Mees Vanema Pojaga ülejäänuid otsis. Vanem Poeg oli minusse, aga temal polnud ära eksimiseks vaja isegi kaarti vaadata. Tore igatahes, et Mees Trennitüdrukuga paari ei sattunud, muidu oleks mina autoparkla leidmise lootuses kusagil Pisisaare küla kandis mööda maanteed edasi jalutanud. Üks mees igatahes jalutas sinna vastassuunda, kui me minema sõitsime. Pärast Endomondo ütles mulle, et tordikujulisest jalutamisest oli asi ikka väga kaugel, kuigi kella kõndisime küll läbi.

Maisilabü.JPG

Pilt on pärit Tore talu kodulehelt. Nüüdseks ilmselt pisut rohkem maha sõtkutud kui 3 nädalat tagasi.

Vanem Poeg hakkas jälle sellises trennis käima, kus kimomot vaja läheb. Eelmise aasta kimono püksid olid väga lühikeseks jäänud, sest millalgi märtsis vist jättis ta käimise katki ja oli kohe vähem kurnatud. Aga ta ise ei pööranud lühikeseks jäänud pükstele tähelepanu. Mis sellest, et veel veidi ja pikkadest pükstest oleks juba põlvpüksid saanud. Samamoodi oli ta imestunud, kui kuskilt imelikust kohast raamaturiiulite juures tema valge kimonovöö välja tuli. Minu uurimise peale, kas ta siis seni on käinud kimonoga ilma vööta trennis, vastas ta lihtsalt Jah. 😀

Siis ma tegingi seda, mida ma naudin ja milles ma hea olen – otsisin kiirelt läbi kõik spordikaupade teise ringi müümise kohad ja leidsin parima pakkumise kodulinnast, just sobivas suuruses ka!  Sain õhtul juba kätte ka. Nii rahul, jälle päris mitukümmend eurot kokku hoitud. Aga ega siis nii lihtsalt need asjad ei lähe – kui tuleb selline suur rõõm saavutusest, tahaks ju seda veel kogeda! Mõtlesin siis Nooremale Pojale ka jalanõusid leida. Käisin ortopeedilisi jalanõusid otsimas, aga sügis on teistelegi kätte jõudnud! Polnud mingeid meie vajadustele vastavaid jalanõusid, mis oleks hüppeliigese ümber kõrgendatud ja heade pikkade krõpsudega. Alles oli vaid viimane paar siniseid nööridega saapaid. Nendega saaks käia, sest ise saaks ta need jalga, aga nööride korralikult kinni sidumisega ei saa meie laps küll hakkama ja õpetajatele seda tööd juurde teha absoluutselt IGA õuemineku kord ma ei tahtnud.  Olgu, paari nädala jooksul peaks neile laekuma laadung järgmisi botaseid-saapaid.

Seniks hankisin soodsad lisakummikud – sangadega crocsid – millest üks läks talle jalga ja teine mitte. Hmm. Postiga tellimise värk. Kummikud jäävad järelikult mõneks aastaks ootele, kuni Väike Piiga neisse sisse kasvab, järgmisi kummikuid pean paar päeva veel ootama, kuni neid saab osta. Proovimisega ostsin veel ühed krõpsudega poolsaapad, aga kuna need pole piisavalt ortopeedilised (kuigi eccod), peavad need tõenäoliselt vaid mõned nädalad vastu. Noorem Poeg kannab neid lihtsalt nii, et ühe jala king kulub viltuseks ja teine ei tee teist nägugi. Saabastega on vähemalt lihtsam, nende puhul ei hakka nii segama, et üks jalg pea numbri võrra teisest väiksem. Suviste rihmikute puhul läheb see lahtine ninaosa muidu iga sammuga kahekorra ja sellepärast eelistangi poodi, kust saab tellida ühe suurema ja ühe väiksema numbriga jalanõu.

Koolis veel ei köeta, hakkasin endale vesti kuduma. Mitte ringvarrastega nagu eelmine kord. Siis sai vestist kogemata hoopis suur, imeilusate värvidega pehme ja karvane soe titetekk. Ma ei tea, miks neid silmuseid nii palju tuli, et ligi meetri välja andis, aga vähemalt oli hea lihtne kududa (kui ma ise ka aru sain, et see kuidagi vesti ei meenuta). Nüüd ma plaanin ikkagi vesti vestiks kududa, esitükk sai tehtud ja meenutab isegi kergelt vesti esikülge. Ma nimelt koon jälle mälu järgi, mitte mingi mustrilehega. Aga ma olen niimoodi Trennitüdrukule pikkade varrukatega ja kõrge kaelusega kampsuni kudunud mitu aastat tagasi, see tuli küll ilma suurema pusimiseta välja. Vist. Väga külm talv tuli lihtsalt ja mul oli järgmiseks päevaks plaan kampsun valmis kududa, aga ikkagi läks kaks päeva. Jäme villane lõng ja jämedad vardad on mu suured lemmikud. 🙂

Proovin kududa siis, kui lapsi lõunaunne panen, aga iga kord see ei õnnestu, vahel mul saavad närvid enne otsa ja ma lahkun – või siis jään ise kogemata magama. Seda on ka juhtunud, aga õnneks mitte viimasel ajal. Noorima lapse energiatase on lihtsalt selline, et mina ei tea, kust tal see kõik tuleb, aga teki alla ära mahtuda ei õnnestu. Vahel ma soovin, et ma ka nii palju tehtud jõuaks ja üldse ei väsiks, isegi kui mu ülesanded on teistsugused kui diivanilt suusahüpete tegemine või toa, köögi ja koridori vahel ringiratast jooksmine.

Samas Trennitüdruk jaksab ka trennist koju tulla, kui ta on enne seda vähemalt 7 tundi koolis veetnud ja sellele kõigele vaatamata saab ta veel köögi õhtuse koristamisega kenasti hakkama. Otsustasin, et mina enam õhtuti kööki koristada ei taha ja nii siis leppisimegi kokku, et tema tegeleb sellega see aasta. No et potid-pannid oleks pestud, võimalusel sobivas kapis ka, leivapuru oleks rösteri juurest lahkunud, tühjadest leivakottidest ja igavlevatest kruusidest rääkimata. Kööki mittesobivad asjad võiks ka lahkunud olla sealt ja oma kohale minna, pajalapid oma kohas rippuda ja köögipõrandale astumine võiks olla puhas rõõm. Ja nii ongi, enne magamaminekut tuleb veel mulle või issile ette näidata köök.

Tänu sellele olen nõus tal mõnikord isegi trennis järel käima, eriti nendel päevadel, kus trenn 2,5 tundi järjest kestab ja pärast 2 bussiga koju peaks tulema, kuigi on jalgrattaga käimise ilmad. Veel. Külm on küll juba näppudel, märkasin ise. Aga põhiline jama on see, et nii palju punaseid ratta tagatulesid kulub. Mulle tundub, et ma olen see rattavarustuse punane tuli.jpgmaaletoojate suurtoetaja, sest ma muudkui ostan rattalukke ja rattatagatulesid. Esituled, mis põlema on pandud, nendega pole ju muret, on täiesti märgata, kui need peaks äkitselt su ratta küljest lahkuma. Tagatuled on hooletumad. Neid kaob iga aasta.

Jalutuskäruga kadus ka neid, aga rattaga ikka rohkem. Rattasõitjaid on meil pidevalt, seega punast tuld peaks olema vähemalt 3 tükki, et ühe ikka leiaks, kui sõitma minna tahad. Aga siis pole enam rattalukku. Võimatu lugu, aga võtmeid meil leidub!

Eelmisel nädalal otsisin rattalukku, mis saada olevate võtmetega kokku sobiks ja ühe leidsingi! See oli see vana jäme aheldatud lülidega lukk, mida võti ei keeranud ja mida ratta küljest ka lahti ei saanud. Küllap Mees tuleb varsti komandeeringust koju, mõtlesin ma rattavõtit luku külge jättes (sest ma ei saanud seda enam välja ka, kui suure rammuga ta sinna lukuauku olin saanud) ja unustasin kogu selle loo, kui poja rattale selja keerasin.

Siis tuli laupäevane rattamaraton – Mees oli küll koju jõudnud, aga mul ei tulnud nii imepisike asi nagu ratta küljes tolknev poolemeetrine pael rattavõtmega üldse meelde. Laupäeval oli mul koolitus ka, nii et olin kodust ära. Lastele olin jätnud juhise, et mindagu rattamaratonile. Nii nad siis sõitsid, kuni poole maa peal vist ikka see paelaga osa kuhugi kodarate vahele kinni kiilus ja võti välja tuli. Poeg ka nii väikest silmatorkavat paela ei märganud, aga Trennitüdruk oma kohaloleva tähelepanuga jagas asja ära, võti sai luku küljest eraldatud ja keegi ei tea, kuhu see sai. Vähemalt pesumasinas pole veel vastu tulnud. Lukk on endiselt rattasadula ümber. Ülejäänud erinevate tähemärkidega või siltidega võtmed – X. /tagavara / see vedru moodi lukk / – jne on neile külge kleebitud, aga lukud on lahkunud ja ainult üks on veel vedru moodi lukkudest alles, aga sellel pole võtit. Trennitüdrukul on see kusagil olemas, ma loodan, aga ta pole seda tagasi pannud sinna, kus on selle Koht.  U-lukk on ka olemas, raske ja turvaline. Ei lähe kodust üksi kuhugi, tõesti turvaline, kodulembene lukk. Ma mäletan, et sellele sobis võti, mille küljes oli roheliste liblikatega patsikumm, aga kuhu see peale Vanima Tütre Tallinna kolimist jäi, ei tea.

Ma olen isegi erinevates poodides käinud, nagu Rimi, Jysk ja Koduekstra. Rattalukke on, aga selliseid, mille vist kääridega ka pooleks hammustaks, nendele ma ei raatsi raha kulutada. Siis on veel sellise pikkusega lukke, mille saab napilt ümber jalgratta keerata, hihiitoruni kahjuks ei ulatu, sest ausalt, 30 cm pikkune rattalukk? Ei tahaks nagu nelja sellist ka osta, et neid omavahel kokku ühendada ja ketti heegeldada.

lukkk
Peab vist kunagi jälle pärisrattapoodi sattuma. Sellise ussi-kujulise luku võtaks küll, aga pilt on pärit internetist. Seni võiks need kodused rattalukuvõtmed niipidi sigida, et mõni rattalukk ka välja ilmuks. 🙂

Advertisements

One thought on “Rattalukkude salapärane elu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s